Anton Jürgenstein - Juta

Mis siis wanal wiisil wiga,
Lustilaulul laitust tead?
Kui sa laulad, kas siis iga
Hing ei tõsta õnnel pead?
Õpetsin sull selle wiisi,
Et sa ilmal rõõmu lood,
Kui sa laulad, et siis Hiisi,
Pahareti pakku a’ad.

Tõsi, kui ma kukun, karjal
Kalad järwel kuulawad,
Lustikeerul laene harjal
Õhuringi hüppawad.
Linnu rongid ritta jäewad,
Rändwad rõõmsast edasi,
Inimesed tants ma läewad,
Kuulwad lusti lugusi. —
Wanemuise tütar aga
Peab kõik tükid tundema,
Kus ta läheb lauludega,
Seal peab süda sulama;
Leidsin, et mu rõõmu lugust
Igaüks ei rõõmusta.

Usun, inimeste sugust
Tahad seda tunnista.
Armas laps! wast nende süda
On neil ära mõistmata.

See on, sa ei pea teda,
Muret noorelt tundema.

Ilma weike walitseja
Imeline inime,
Jumalatel sugulane
Ja niisama sinule —
Tema rinnas laenetawad,
Tõuswad, langwad tundmused,
Tema mõtted tuju muutwad,
Nõnda kudas sündmused.
Wahest ta just soowib walu,
Musta muret muljuma;
Ei siis keegi teda talu
Ilupinki istuma.

Isa, siis see kurbdus peab
Wist ka magus maitsema.
Miks ta muidu ennast seab
Kurba kangest kaitsema! —
Juba aiman seda ka. —
Eile õhtu enne eha,
Kui weel lahke lauluga
Tahtsin kaldal rõõmu teha,
Nägin neiu, nägusa.
Kallistades kaelas rippus
Tema peiul peeniksel,
Õnne läige näul kippus,
Nutt neil naeru huuledel’. —
Ah, nad rääksid armuaja
Õnsaist õnnetundmustest,
Lootusest, et oma maja
Seltsis leiaks ilma seest. —
Häbelikult ära peitis
Neiu peiu rinnal pead,
Hellalt ümber kaela heitis
Teine teisel pehmelt käed.

Puudusest siis piiga kurtis,
Kaebas noormees kahjudest:
Kõik ta katsed maru murdis,
Et ei jäenud jäljekest.
Walju waesus walutada,
Keelda käimast käsikäes,
Astma ühist elu-rada
Alustada armu wäes.

Jälle sügawasse silma
Õrnad waated wajusid;
Ilustab kuis wihmast ilma
Wikerkaar, wiib sajusid:
Nõnda läbi pisarate.
Naerateles õnnis paar,
Läbi musta mure katte
Silmas säras wikerkaar.
Algasin siis lustilugu,
Sala kurbdust kauta,
Hõiske heali mitmet sugu,
Walu alla wauta,
Ei seal aidand laulu anne,
Waid weel tõstis haledust.
Ütlid: „Näkineid, ei tunne
Sinu süda armastust!”

Sest ma tahaks seda wiita,
Mis neid waeseid rõõmustaks,
Ehk wõiks nende seltsi liita,
Muret kandma ühendaks. —
Ma tean, wahel waiksel tunnil
Laulad seda lugu sa
Muiste mälestuste sunnil:
Seda nüüd mull õpeta!

Laps, ei seda lugu saa
Keegi ära õppida!
See peab wool’ma südamest,
Ära tuntud tundidest,
Järelkõla päewadest,
Waikind walust, muredest. —

Kuulen küll su heale mõnu,
Seleta kuid rohkem sõnu!

Õnnelaps, sa õnne kiida,
Et see tundmus wõeras sull’;
Süita põlwes aega wiida,
Hõiska ehal, koidikul. —
Okastee on armu rada,
Arwad roosid tulbana
Wõtwad wõerast awatada
Rasket rada rändama. —

„Okastee on armu rada!”
Kuulsin praegu noomitust;
„Näkineid ei sinu süda
Pole tunnud armastust!” —
Hoiateleb hoolas isa,
Kalliks kiidab kõndija,
Aru saada on siit wisa —
Paar näis õnnis olema.

Astke rongi! Teele, teele!
Juba jälle kodumaal.
Teie tunnete mu keele,
Linnud, kõrgel õhu ra’al.
Asutan teid iga aasta
Laia iluta lendama,
Terwitan teid, wõtan wasta —
Ei mind keegi terwita! —
Kodu ilusa mull ehtis
Wanemuine, waesele;
Lilled lehkwad, puud on lehtis,
Laened mängwad lahkeste;
Aga omasugust pole
Ihulista hingekest!