Marie Heiberg - Mure-lapse laulud

Ma kirjutan werega
hinge imelist saladust…
murede sügawuse
otsata hämarust…

Ma kirjutan, ja pisarad langewad mu silmist
laulu märgade ridade pääle.

Tume tuluke walgustab hämarat tuba,
mille seinu silmad ei seleta…
Õues kostab kange tormi müha,
süda tuksub nii arglikult, waljusti…

Ma kirjutan werega
hinge imelist saladust,
murede sügawuse
otsata hämarust…

Mu südames on elu
kui leekiw tuluke,
kui waikne hoogaw walu,
kui hõiskaw waewale.

Mu südames on elu,
on iha igatsus
ja waritsedes walwab
sääl juba wäsimus.

Mu südames on elu
kui leekiw tuluke, —
täis salalikku jõudu
ta hõõgub ülesse…

Ema tegi hälli tuule pääle,
Taara taewa warjule,
pani otsa oru poole,
teise künka harjale.

Nii mind wäikest õhtu õhud
õõtsutasid uinuma.
Esimese ema armu
jõin ma ööde murena.

Kalli isa kangeks kaitseks
oli mulle taewa tuul,
ema armul hellatajaks
oru oja leina-laul.

Nii ma kallid kaswasingi,
kaswasingi kangemaks,
tõusin teistest tugewamaks,
elu tarwis tüsedaks.

Me aia all männamets mühas,
ta laulu mu rinnasse lõi,
ta hääli ma pidasin pühaks,
ei ial neid unusta wõi.

See oli nii wangistaw waga,
nii pühalik, tume ta hääl, —
kui määratu kauguse taga,
täis salajat sahinat sääl.

Aeg lendas ja kaugele kandis
mind kodust ta woogude wool,
mõnd’ õpetust, huwitust andis
mull’ elu wäsitaw hool.

Kuid karjamaa mändade müha
mull’ armsaks ikkagi jäi —
nii tõsine, tume ja püha,
ei seda ma unusta wõi.

Mis oli see, mis õhtu waikses õhus,
kui katkew kandle keeli helises,
mis tõustes, wajudes mu rinda rõhus,
et süda tummast walust wärises?..

Mis oli see, kui weere-wete woogu,
mis nahutades wangist wabanes,
kui paelumata pisarate hoogu,
mis waikselt nägemata weerewad?..

See oli arm, mis lõkkele lõi rinnas,
kui kaugelt kodu tulles nägin sind,
ja higi, were pisaraid ja wermeid,
mu orja ikkes Eesti kodu pind…

Ma tahaksin mängida mägede pääl,
mis kaugusest sinawad silma,
ja hüpata männiku latwadel sääl
ja waadata ilusat ilma.

Ma tahaksin tantsida tuuledega
mu ärkawal kodumaa pinnal,
ja õitsewat kewadet kaisutada
me orgude mägede rinnal.

Ma tahaksin laulda, et raugeks mu hääl,
me põliste metsade wilus,
kuuwalgetel, waiksetel öösetel sääl
mu kodumaa kewade ilus.

Kui sõnaksid tumedast kaugusest walguse waimud —
nii metsa sees sahiseb kewade salalik tuul,
ja ootel ja lootel on hingedes imede aimud
ning kotkana kõrguses lehwitab lõpmata luul.

Ma istun all metsas ja kuulatan mändade müha,
mis kaugeneb, ligineb, kaugeneb lõpmata lool,
ja rinnas on tundmus, nii imelik, wärisew, püha,
kui läheneks wõimukas kohisew laenete wool.

Ja laulda ma tahaks, sest kewade suuruse tundest
ja laulda sest wägewast tumedast mühinast sääl.
Kuid sõna mul surutud südames warjude sundest
ja magusast raskusest lämmastud hõiskuse hääl.

Mets mühab ümberringi.
Ma seisatan lagedal
ja mõtlen: Küll armas on elu
siin Põhja taewa all!

Kui sügaw sinaw süli
end laotab ta üle maa…
Ja kuuskede õõtsuwail ladwul
käib kohin tuulena.

Ja metsa puude warjul
kui heljuks õnne-aim,
kui laulaks lõputa laulu
me kaitsja Põhja-waim…

Tee äärde wäsinuna
kord istsin maha ma,
et rõhkust rändamiseks
ja jõudu koguda.

Tee ääres söödil õitses
hulk õisi kollaseid.
Ma nop'sin mäe nõlwalt
säält palju, palju neid.

Ja nende mürgist lõhna
ma rinnal wäsinul
jõin uimastuse ihal
tee haljal kallakul.

All orus sonis oja
nii waiksel wulinal
ja jahe laene suudles
puu juuri kalda all.

Kui kaunis keset luhta
küll weel on weereda,
et järwe waikusesse
kord minna uinuma!..

Kuid minu tee täis tolmu
on põuast palawast,
wiib läbi õitswast ilmast
nii petwast, ilusast…

Ta tuli waikselt, heledalt, kui päike
ja oli südameta kewade;
ta järel aga kumas mure läike,
mu rinda hoowas walu tuline.

Sest naerateles kadus rõõmus palge
kord ära suwe taewa sinasse,
ta kuju warjas põua-pilw nii walge,
kui udu kerkis üle silmade.