Juhan Kunder - J. Kunder'i algupäralised luuletused

Jumal, Sind palume:
Kaitse me’ Keisrit
Wõietud Wene maa wägilast!
Kaitse me’ kangelast!
Usklikku Isa!
Jumal, Sind palume!

Jumal, Sind palume:
Kaitse me’ Keisrit
Wene maa auuks ja aitijaks,
Waenlaste wõitijaks,
Isamaa iluks!
Jumal, Sind palume!

Jumal, Sind palume:
Kaitse me’ Keisrit!
Kaswata kaljuks ta kõrge nõuu,
Kaitse ta kindla jõuu,
Wõia ta waimu!
Jumal, Sind palume!

Ülesärkand isamaa,
Sulle mõlgub minu meel!
Üliarmas Eestimaa,
Sulle kõlab kandli keel!

Kui kuuled oma kangelastest,
Su esiwanematest rääkima;
Kui kanarpikust, koidu kastest,
Sull’ laulu laene kipub kerkima:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga!

Ja kui sa kuuled metsa koha
Ning Emajõe laened langema.
Kui kuuled põllul wilja kaha,
Näed Soome mere wahtu lendama:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga!

Kui kuuled pilwis Kõue heale
Ja näed wälgu jäljed põlema,
Ning kalju lõhkeb kalju peale,
Ja laene tõttab pilwist tulema:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga!

Kui kuuled Eesti meeste sõnu,
Kes woorusest ja tõest räägiwad;
Kui Eesti ema sulle laulab mõnu,
Sull’ Eesti piiga palge punetab:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga!

Ja kui sa Wene kotka kätte
Su sugurahwa õnne usaldad,
Ning waenus astud wäetil’ ette
Ja iga hinge eest sa palwet teed:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga.

Kui jäed sa kindlaks kodu su’ule,
Su waenlaselle annad andeks süüd,
Kui waatad wagalt taewa poole,
Ning tunned sa, kui püha Eesti püüd:
Siis wõitakse sind Eesti waimuga.

Peipsi wee ja Lääne mere wahel
Haljendab mu Eesti rada.
Teretan sind, marjamaa,
Walju Eesti lauluga:
Üksi Eestis
Ma tõstan lauluheale.

Rääkis küll mull’ mõni wõeras rahwas,
Et ka mujal mõnus olla,
Aga siiski Eestimaa
Mõlgub mäe ja metsaga:
Üksi Eestis
Sull armas elu ase!

Mulle ütles lahke wõeras neiu:
Laula mulle, noormees, laula!
Ja ma laulsin Eesti maast,
Eesti kuldsest laulu a’ast,
Ja Eestist
Mull’ tuli neiu meelde.

Kui nägin jälle sinu pinda
Kuldse päikse paistel hiilg’ma:
Lehwis Eesti waim mu peal,
Tõstis tiiwa laulu heal:
Üksi Eestis
Mull üliarmas kodu!

Mu õnnis isa wõttis
Kord käe kõrwa mind
Ning wiis mind mäe otsa,
Seal tõstis üles mind.

“Poeg, waata alla orgu!
“Ja waata sinna ka,
“Kus taewa sõrwal metsad
“Just jutul pilwega.

“Waat rohelised väljad
“Kui lained liiguwad
“Ja wilja puude oksad,
“Kui tiiwad kiiguwad!”

Ma, poisikene, waatsin,
Et wäsis weike silm,
Ja isa sülest nähes –
Küll oli ilus ilm!

Siis pööris isa ümber
Ning näitas lõunale.
Ja pööris jälle ümber
Ning näitas põhjale:

“Poeg, waata, see on minu
“Ja sinu isamaa!
“See ilus maa on meie,
“On meie Eestimaa!

“Kui kaswad, poeg, siis püüa,
“Et pühaks piad see maa!
“Sest ta on hea ja ilus,
“Kui Eeden ilmala.”

Neid isa sõnu tahan
Ma pühaks pidada;
Truuks jäen ma sulle ikka
Mu õitsew isamaa!

Sa oled oma ilu
Mull’ surun’d südame,
Su hinge õhk on puhun’d
Mu were soontesse.

Su usk on kalju kindel,
Su arm on kulda wäärt,
Su lootus tõstab tiiwu…
Sull’ laulan tuhat kord!

Kui siit pilwe piirilt alla waadan
Üle õitswa Eesti maa,
Rõõmu lauulu siis maailma saadan,
Hüüan walju healega:
Siin on ilus elada!

Kulla lainil wäljad walendawad
Järwed hõbe ehawad;
Kaugel lehe metsad haljendawad,
Kõue kombel kohawad:
Siin on ilus elada!

Lääne piiril mürab mere lagi,
Wiskab wahtu pilwe pool’
Läbi lille’ hoowab hõbe jõgi,
Laenetelles laulu lu’ul:
Siin on ilus elada!

Õitswal Eesti wainul käiwad neiud
Laulwad lusti lille’ seas;
Õitswas orus hüüdwad Eesti peiud
Õilmis Eesti puie reas:
Siin on ilus elada!

Kõrged pilwed nagu luiged lendwad
Üle maa ja mägede,
Päike, kuu ja koidu tähed rändwad
Lauldes üle jõgede:
Siin on ilus elada!

Siin on enne suurem sugu elan’d,
Rõõmus rahwas rändanud;
Siin on wõidu laulu wiisid kõland,
Mehed kõne kandanud:
Siin on ilus elada!

Wõiksin wete lained kinni püüda,
Püüda tuult ja linnu healt:
Siit neid laseks üle ilma hüüda,
Mäe halja harja pealt:
Siin on ilus elada!

Wõiksin taewa wõlwi kirjutada
Hele wälgu walgega:
Sinna tahaks siis ma tunnistada
Paistma ime palgega:
Eestis ilus elada!

Oh, Kõrge Waim, nüüd tule Sa,
meid täida armu tulega!
Meid taewa paelul ühenda,
Tee tähta kuldse sulega:
Mu Eesti rahwas rahu sees
Piab üheks saama minu ees!

Su troonilt jookswad armu jõed
Ju Eesti rahwa rindu ka.
Sest lauta wälja kõrged käed,
Ning wõia meid truu waimuga!
Su altar olgu Eesti maa,
Oh, Kõrge Preester lepita!

Su õli sarwe wala ka
Me’ esimeeste peade peal’!
Tee põlew põesaks tõde sa!
Arm olgu Hooreb Eesti maal.
Sest, Kõrge Waim, nüüd tule Sa,
Meid täida armu tulega!

Kes oma pale higi sees
On teiste higi näinud;
Kes näinud wend’e silma wees,
Kuis wõeras walu teinud,
Kes alatumal’ appi läin’d
Ja peastja poole palwet tein’d:
See saagu taewa riiki!

Kes aga koormat kaaludes
Weel kiwa peale kannab
Ja koorma-kandja kubja ees
Weuloomal witsa annab;
Kes kikki kõrwul kuulutab.
Mis wõeras ette tuulutab:
Sell’ Isa andeks andku!

Reisi kepi najal seisin
Eesti piiril hulga aja,
Edasi siis mõttes käisin
Läbi kodu kalli raja:
Kuulsin hõiskamist ja heali,
Meelitamist, laulu keeli.

Kõlas wainult sarwe heli;
Laulis lehtes linnu kari;
Woolas laenil wilja wäli;
Lehkas luht ja mets ja mari,
Haljad hiied teretasid,
Jõed wiisi weeretasid.

Eesti taewa selgest sülest
Waatwad kuu ja tähte kuma
Eesti ilu peale ülest,
Elustawad elutuma.
Hoowab selles ilu kojas
Poeg’e püüd ka ühes ojas?