Juhan Kunder - J. Kunder'i algupäralised luuletused

Ära eksi! Sinu luule
Kujutab küll kodu koha,
Aga hoia oma huule!
Ütled tõtt, siis teenid wiha.
Eesti lapsed lahku läinud,
Kahel korral leeri teinud.

Hüüab ühest leerist sulle
Wasta Eesti wend’e hüüe,
Kajab teisest korrast jälle
Wasta waenlus, wõeras püüe.
Ühed ehitawad, köitwad –
Teised elbitajaks heitwad.

Jäeme ühte! Ühenduses
Kosume ja kasvatame
Wendi ühes armastuses
Kindluselle, töö ja tõele, –
Ühendus on elu-idu,
Eesti tulewane pidu.

Ärgem waenu oma keskel
Wend’e sekka laskem seada!
Ala sõa riist’e viskel
Wõime waenu saagiks saada.
Olgu waenlastega waenlus,
Wendadega – wenna kaenlus.

Eesti lauast laulu hääl
Tõuuse pilwe poole!
Taara kojast wiisi wägi,
Kungla kullast laulu jõgi
Lange meie maale!

Wapper wanemate waim
Kõrges Taara kojas.
Tule meie pidu lauuda!
Too meil truudust, nagu rauuda!
Liigu laulu ojas.

Helise siis laulu heal,
Üle Eesti kõla,
Tuule keelil kõigil’ poole
Hüüa meie Eesti soole:
Eesti sugu ela!

Eesti meel ja Eesti arm,
Hoia koos me’ hinged!
Pidu laulu laente koha
Kustutagu waenu, wiha,
Wõitku wõerad winged!

Meie waprad wõitlejad,
Eesti esimehed,
Kes me’ elu küünalt kannud,
Teile tõstame nüüd kannud:
Elage, me ehed!

Auusus, tõde, truudus, arm
Eesti pinnal olgu!
Wenna waenlast wihkageme
Kisa andes ihkageme:
Rahu meile tulgu!

Keda kannud Eesti eit,
Eesti pinnal: ela!
Eesti truu ja tugew peiu,
Eesti hella, nägus neiu,
Teile hüüam’: ela!

Meie kallis kuldne maa,
Eesti mets ja meri,
Eesti taewas, Eesti jõgi,
Eesti suu sull’ lauulu tegi,
Laulab Eesti weri.

Sest me’ sulle, kallis maa,
Eesti lauulu loome:
Suu ja süda sulle jäegu,
Ihu sinu sülle saagu,
Sinu omaks jäeme!

Mu laulu lust on uueks saan’d,
Kes on see kewade mull’ toon’d?
Ma Eestimaa!
Ma käisin üle mäe ja maa,
Ja üle mere lõunal ka,
Oh mis ei kustki leidnud ma,
Su hing see oli, Eestimaa!

Sind Lõuna oma iluga
Pea silmal’ kinni kattis ta,
Mu Eestimaa!
Ma mõtlen: Selle päikse all
Ma oleks õnnis igal a’al,
Ja joowastatud meelte ees
Su pilt mult kadus südames.

Kuis laulis linnu kari seal
Nii helest’ kewadisel a’al
Mu Eestimaal!
Ei kõla laul siin elawalt,
Siin paistab päike palawalt,
Siit linnud tõuusnud lendama
Su metsa, armas Eestimaa.

Ka mina laulsin waljust’ siis,
Kui kõlas hele linnu wiis
Mu Eestimaal.
Ei Lõunas iial mull’ laulu oln’d
Ei kewade siin meelde tuln’d;
Siin süda ala waikseks jäi, –
Mu Eestimaal ta lahti sai.

Mis on mull’ kõik maailma hind,
Kui arm ja truus ei saada mind!
Mu Eesti maa,
Neid andsid, kui sult läksin ma,
Kui õnnistust mull’ kaasa sa!
Nad panid meele mõlkuma
Su järele, mu isamaa.

Ma tulin seie, terweks sain
Ja sulle endist südant tõin,
Mu Eesti maa!
Mu süda lõo kombel ta
Ja terwitab mu Eesti maad,
Mu haljast Eesti isamaad.

Kui laimab waen su laste auu;