Ragne Kepler - Challengeri sügavik

Neljakorruselises kettakujulises tipus asub pöörlev restoran ja elava muusikaga sohvabaar. Inimesed istuvad punastes samettoolides ja joovad neoonvärvi jooke, mis tunduvad radioaktiivsed. Tornis on ka atraktsioonid. Üks neist pakub võimalust kukkuda vabalanguses pea 108 korrust, ilma et sul oleks teel isegi madrats seltsiks. Aga kaamera kukub koos sinuga ja salvestab su simuleeritud surma, et saaksid taaselustada need 8,5 sekundit hiljem oma elutoa mugavuste keskel.

„Tahad proovida?“ küsib isa. „Järjekorda pole.“

Alguses arvan, et paps teeb nalja, aga sädemekesest pilgus saan aru, et ei tee. Minu isa jääb harva purju, aga kui jääb, saab temast halbade valikute tegemise musternäidis.

„Tänan, ei,“ ütlen talle ja püüan minema pääseda. Isa krabab minust aga kinni ja ütleb, et see on pereüritus. Tal on sooduspääsmed. Kaks ühe hinnaga. Neli kahe hinnaga. Selline tehing.

„Lõõgastu ometi, Caden,“ ütleb ta. „Sukeldu universumisse.“

Minu isa ei elanud kuuekümnendatel, aga alkohol muudab ta registreeritud vabariiklasest Woodstocki uitavaks hipiks.

„Mida sa kardad, Caden? See on täiesti ohutu.“

Meie ees hüppab keegi rakmetes ja sinises kostüümis tühjusesse, kaob torni kõrvalt alla ega ilmu enam nähtavale. Inimesed aplodeerivad ja minu sõrmed muutuvad tuimaks.

„Kas keegi mõnikord laiaks ka kukub?“ küsib keegi neoonjoogiga kaame tuhajuhan lõbusõitu tegevate inimeste kohta ja naerab siis koos oma ohmudest sõpradega. „Maksaksin, et seda näha.“

„Me kas läheme perega kõik koos või ei lähe keegi,“ teatab isa. Nüüd hakkab õde mind mõjutama ja hädaldab, et mina rikun alati tema elu ära. Ema ainult kihistab, sest Margarita-kokteil teeb temast alati neljakümneaastase kehas kaheteistaastase.

„Noh, Caden,“ ütleb isa. „Ela hetkes, mees. See on midagi, mida sa kogu elu mäletad.“

Õigus. Kogu 8,5 sekundit.

Lõpetan vaidlemise, sest nad on kolmekesi ühe vastu. Kui ma siis pilgu isa silmisse tõstan, näen ma seda. Sama asja, mis peitus kaarte jaganud tüübi pilgus, kes tahab meie hotelli maha põletada. Kes mu isa tegelikult on? Mis siis, kui kogu myu elu on olnud võltsing, nagu Veneetsia Stripil, ja see kõik on toimunud selleks, et mind siia saada ja meelitada mind surnuks hüppama? Kes need inimesed on? Ja kuigi osa minust teab, kui naeruväärselt mu mõtted kõlavad, siis teine osa neist toetab seda jubedat “mis siis, kui?” mõtet. See on sama osa minust, mis pärast õudusfilmi salamisi voodialuseid ja kappe kontrollib.

Enne kui ma arugi saan, oleme sinistesse rõivastesse pugenud ja seisame nagu astronaudid sillal. Õde hüppab esimesena, sest tahab tõestada, et on kõige julgem tüdruk maamunal. Siis kinnitatakse tross ema külge ja tema hüppab, kihistamisest saab sukelduv kriise, ning isa ootab mu selja taga, hoolitsedes selle eest, et läheksin enne teda. Ta teab väga hästi, et kui mulle võimalus anda, sõidan alla hoopiski liftiga.

„Küll sa näed, et see on vahva.“

Aga selles pole midagi vahvat, sest see minu peas elav ja voodi alla vaatav murepilv on nüüd nagu maast tõusev udu. See lehvib üle mu mõistuse nagu surmaingel üle Egiptuse esmasündinute.

Inimesed – hästirõivastunud inimesed vaatavad tigusid süües ning kiiritust juues oma pöörlevas restoranis mõõduka huviga läbi Stratosphere’i tipu klaasseina – ja ma mõistan, et olen osa õhtusest meelelahutusest. Nagu tsirkuseski soovib igaüks salamisi, et keegi alla lartsataks.

Ja minu hirm ei tulene ainult võbinast kõhusopis. See pole adrenaliin Ameerika mägede kõrgemas punktis kukkumise eel. Ma tean kindla peale – KINDLASTI –, et nad ainult teesklevad, nagu nad kinnitaksid mu trossi. Et minu elu lõpebki tohutust kiirusest tingitud valuplahvatuses. Nende kõigi pilkudest aimub tõde. Teadmise valu tapab mind rohkem, kui tapmine ise tapaks − seega hüppan, et see kõik juba kord lõpeks.

Karjed, karjed ja karjed torni kõrvalt alla põhjatusse musta auku on nii tõelised, et jään alatiseks uskuma − see ongi tõsi. Olgugi et 8,5 sekundi pärast aeglustub liikumine ja mind püütakse torni jalamil kinni. Olen nii üllatunud, et ma veel hingan. Värisen edasi ja mu ainus võit sellest kohutavast ööst on see, et pärast mind hüppav isa hakkab teel alla oksele – aga isegi see ei võta ära põrgulikku musta augu tunnet, et seisan endiselt millegi mõeldamatu veerel.

Ärkan laeva metsiku pikisuunas õõtsumise peale õudusunenäost, mida ma ei mäleta. Kajuti madalas laes rippuv latern kõigub metsikult ja heidab hubisevaid varje, mis voogavad sama rahutult kui lained. Kogu laev kägiseb nagu suures vaevas ja higistavad laevaplangud tõmbuvad pingule ja surutakse kokku, pannes proovile neid koos hoidva armetu musta pigi. Koguni pigi paistab pingutusest ägavat.

Navigaator piilub minu kohal olevast koikust alla. Ta ei hooli sellest vähimatki, et marutav meri on laeva ajupuudeks kiskumas.

„Nägid halba und?“ küsib ta.

„Jah,“ piuksatan mina.

„Olid köögis?“

See tuleb mulle ootamatult. Ma pole talle sellest mitte kunagi rääkinud. „Sa tead sellest kohast?“

„Kõik me käime mõnikord Valgest Plastmassist Köögis,“ sõnab navigaator. „Ära arva, et see on sinu oma, sest see pole nii.”

Lähen tualettruumi, mis asub mööda koridori edasi. Jalad oleksid nagu põranda külge aheldatud. Käsivarred oleksid justkui seinte külge aheldatud. See tunne koos laeva kõikumisega muudab mu tualetiretke veerandtunniseks katsumuseks.

Kui viimaks oma koikusse tagasi jõuan, kukutab navigaator alla rebitud paberitüki, millel on üht- ning teistpidi käänduvad jooned ja nooled.

„Väljapääs, välja jää, koju jää, kojupääs,“ ütleb ta. „Järgmine kord võta see kööki kaasa, seda ma ütlen. See näitab teed välja.“

„Ma ei saa paberitükki unenäkku kaasa võtta,“ märgin ma.

„Olgu,“ nendib ta haavunult. „Siis oled pigis.“

„Joonista mind,“ käsutab papagoi minu joonistusplokki nähes. „Joonista mind.“ Ma ei söanda keelduda.

„Poseeri,“ ütlen talle. Papagoi kohendab end reelingul, ajab noka majesteetlikult ette ja saputab suled kohevile. Ma ei kiirusta. Kui valmis saan, näitan talle pilti. Pildil on aurav julk.

Papagoi vaatab seda viivu ja teatab siis: „See paistab rohkem mu venna moodi. Pärast seda muidugi, kui krokodill ta pintslisse pistis.“

See paneb mu muigama. Niisiis teen teise visandi, mis on papagoi moodi, silmaklapi ja kõigega.

Aga kapten nägi kõike pealt ja kui papagoi ülima rahuga minema plagistab, konfiskeerib kapten pliiatsi ja ploki. Vähemasti ei lase ta mu joonistamiskätt maha raiuda. Jutud käivad, et puujalaga meeskonnaliikmed said selle pärast seda, kui tekil jalgpalli mängides vahele jäid.

„Sulle pole antud luba olla andekas,“ ütleb kapten. „See võib solvata neid meeskonnaliikmeid, kellele pole annet antud.“

Ja ehkki anne on sõltumatu sellest, kas luba küsida või mitte, teen ma kummarduse ning küsin: „Palun, härra… kas ma tohiksin paluda joonistamisande luba?“

„Ma kaalun seda.“ Kapten silmitseb papagoi portreed, kirtsutab nina ja viskab pildi üle parda. Vaatab siis auravat julka ja ütleb: „Väga hästi tabatud.“ Siis viskab ka selle üle parda.

Hommikul kutsub baaripidaja mu üles mastikorvi, et mulle kokteil segada. Täna pole hüppajaid, niisiis on rahvast hõredalt.

„See kokteil on sinu ja ükspäinis sinu oma.“ Ta vaatab mulle pikalt silma, kuni ma nõusolekuks noogutan. Rahule jäädes krabab ta riiulilt pudeleid ja jooke. Tema käed liiguvad nii kiiresti, et võiks arvata, nagu oleks tal neid rohkem kui kaks. Ta raputab kokteili koostisosad roostes šeikeris segamini.