David Messer - Sigmund

„Väga naljakas!” pomises David peaaegu kadedalt. „Vaadake, et te suurest naerust minu kušetti märjaks ei tee. Selliseid juhtumeid on esinenud.”

„Tõsi või?” Vanahärra rahunes järsku, vaatas nagu variante analüüsides ringi ja küsis juba tõsiselt: „Kas te pole proovinud…”

„Ei, pole proovinud!” katkestas David patsienti järsult, laskmata tal lauset lõpetada, ja jätkas siis pahuralt: „Ja teate mis, see võib teid kurvastada, kuid ma kardan, et ma ei saa teid kuidagi aidata. Mul on väga kahju.”

„Olgu siis pealegi,” jäi vanahärra nõusse ja hakkas end kušetilt püsti ajama. „Te vähemalt üritasite.”

„Jah,” rahunes ka David. „Muide, maksmise pärast ärge muretsege. Lepime kokku, et seanss toimus tasuta.” Ta manas näole naeratuse ja osutas käega ukse poole.

Vanahärra naeratas tunnustavalt ja hakkas aeglaselt ukse poole minema.

„Suurepärane!” rõõmustas David ja astus patsienti välja saates ka ise koridori.

„Oo, David!” kostis äkki kõlav hääl, täis naiivset usaldust.

„Tere hommikust, Russel!” tervitas David nooruslikuna näida püüdvat näitlejat, kes oli parajasti lõbusalt tema assistendiga lobisenud.

„Ma tulin vist pisut liiga vara,” lausus Russel lipitsevalt.

„Pole hullu. Ma võtan sind kohe vastu,” kinnitas David.

„Oh issand!” ajas Russel silmad suureks. „See olete tõesti teie!” Ta nägu väljendas piinarikast mõtlemist. „Woody Allen!” Ta plaksutas käsi. „Habe sobib teile väga hästi! Ma jumaldan teie filme, eriti seda… „Sa kohtud pika salapärase võõraga”,” hakkas ta komplimente jagama.

„Woody Allen?” Vanamees vaatas imestunult Davidi poole.

„Jah. Kuulus Hollywoodi režissöör. Tegelikult teie eakaaslane. Peaksite teda teadma,” kostis David mürgiselt.

Vanahärra kortsutas kulmu, nagu püüdes midagi meenutada.

„Cheryl, palun saada see härra välja,” ütles David assistendile ja palus ise Russelil kabinetti astuda.

„Kas see polnudki Woody Allen?! Aga kes siis?” päris Russel mõistmatult.

„Pole aimugi,” ühmas David ja lisas ärritatult sosistades: „Mingi vanamees… Täiesti võimatu kuju.”

Ta istus oma tugitooli ja jätkas siis juba lahkemalt: „No nii, Russel!”

Russel heitis vilunult kušetile, sirutas jalad üle selle ääre ja hakkas neid närviliselt viibutades erutatult lobisema. Mehe olekust jäi mulje, et ta pole seniajani Arthuri rollist välja tulnud.

„Tead, ma mõtlesin hiljuti ühte asja. Mis siis, kui see minu soov avaldada kuidagi avalikule arvamusele mõju ja muuta sündmuste kulgu, vabastada inimesed parlamendiliikmete mõju alt, kui … Kui see ongi mulle ette määratud?! Sest kui oletada, et…”

„Oota-oota! Ära kiirusta!” katkestas David teise vada, tundes pettumust, et pole suutnud märgatavat edu saavutada. „Esiteks, heida pikali. Hästi! Ja nüüd mulle tundub, et me oleme jõudnud tagasi meie jutuajamise tuuma juurde. Mina kontsentreeruksin rohkem meie viimasele kohtumisele. Kas sa saad mulle rääkida oma tunnetest pärast meie viimast vestlust?” palus David leebelt, kuid tungivalt.

„Arvan, et saan küll,” pomises Russel murelikult, püüdes pingsalt meenutada nende viimast vestlust.

„Suurepärane!” kuulutas David.

Ta jälgis veel mõnda aega Russeli sõnadevoolu, kuid tundis end juba selle monoloogi keskel kuidagi häiritult. Tal hakkas talumatult häbi oma talitsematuse ja jõhkruse pärast, selle pärast, kuidas ta oli kummalist vanameest rünnanud. Miks ta oli niimoodi teinud? Mis teda nii raevu ajas? See polnud talle ju üldse omane. Isegi kui see vanamees oli juhuslikult tema juurde sattunud poolearuline fantaseerija, isegi kui ta oli šarlatan – see ei õigusta mingil moel tema enda käitumist. Halb tunne, et õigustamatut ülbust pole võimalik heastada, ei andnud talle rahu. Lõpetanud kiiruga Russeli seansi, ütles ta Cherylile, et teda täna enam rohkem ei tülitataks, ja lahkus kliinikust. Jõudnud tänavale, sammus ta hajameelselt oma Bentley poole ja jäi äkki seisma, tundes erakordset kergendust. Ta nimelt nägi, et bussipeatuse varikatuse all istus üksik vanamees. David läks kohmetult tema juurde, teadmata, millest vabandamist alustada.

„Ta polnud kunagi selle sõidu pärast teie peale pahane,” lausus vanamees äkki ja vaatas Davidile nukralt otsa.

„Kuidas, vabandage?” David oli jahmunud.

„Teie vend. Michael. Ta polnud teie peale pahane.”

David kahvatus ja vaatas vanahärrale otsa, silmis meeleheitlik küsimus. „Kuidas ta võib seda teada?!” vilksatas tema peas hinge jäiselt pitsitav mõte. Michael oli Davidi kaksikvend. Nende isa, edukas insener, armastas anda poistele matemaatilisi ülesandeid, veendes neid, et see arendab kõige paremini intellekti, milleta on elus raske hakkama saada. Kord andis isa neile järjekordse ülesande, lubades komandeeringule Pariisi kaasa võtta selle, kes ülesande kiiremini lahendab. Poisid olid siis kaheteistaastased. Michael oli Davidist ilmselgelt nutikam, kuid peamine: ta oli vastutustundlikum. Ta lahendas ülesande kiiresti, David aga ei viitsinud ennast pingutada ja logeles terve päeva niisama. Öösel taipas David, et ülesanne käib talle üle jõu, ja ta pani toime alatu teo. Süümepiina tundmata kirjutas ta lahenduse venna vihikust maha ja pani vihiku „oma” lahendusega isa öökapile. Kui Michael hommikul oma vihiku isale tõi, isa küll kiitis teda, kuid ütles, et David oli olnud kiirem. Michael talus seda kaotust mehiselt ega püüdnudki muuta isa otsust võtta endaga kaasa David. Kolm kuud hiljem jäi Michael auto alla ja sai surma. Davidi süda valutas selle Pariisi sõidu pärast kogu elu… Kuuldes nüüd vanahärralt šokeerivaid sõnu, vaatas ta ehmunult ümberringi.

„Küllap te arvate nüüd, et ma olen mingi spioon,” sõnas vanahärra rahulikult. „Aga mõelge ise, kust peaksin mina teadma selliseid teie lapsepõlve üksikasju. Te pole sellest ju kellelegi rääkinud. Ja isegi kui teid vaevavad kahtlused, siis esitage endale lihtne küsimus, miks peaksid teie vastu huvi tundma need eriteenistused, kelle agenti te praegu justkui avastada püüate. Kõik on hoopis lihtsam…” Vanahärra vaatas kaastundlikult segaduses olevale Davidile otsa.

„Ma arvan, et meil on vaja rääkida,” tegi David ettepaneku. Ta vaatas oma kliiniku poole, kuid ei tahtnud enam sinna tagasi minna. „Teil pole ju kusagil olla?” küsis ta, aga taibates samas oma küsimuse mõttetust, lisas: „Ega teil pole midagi selle vastu, kui me sõidame minu juurde koju?”

Vanahärra noogutas nõusolevalt.

„Lapsepõlves tahtsin ma saada mustkunstnikuks. Ühel pühapäeva hommikul võttis isa mind kaasa Viini vanalinna jalutama. Ma olin siis vahest kaheksa-aastane. Mäletan, et jõudsime läbi kitsaste tänavate Am Hofi väljakule, kus nägime, et ühe gastroleeriva mustkunstniku ümber oli kogunenud erutatud rahvahulk. Sihvakas, kena, pikkade kuklasse seotud lokkis juustega enesekindel noor mees demonstreeris publikule trikke värviliste pallide ja mängukaartidega, mis tema käest äkki kusagile kadusid ja siis jälle lausa õhust välja ilmusid. Publik oli vaimustuses, talle visati raha ja aplodeeriti. Kunagi oli keegi võõras naine tänaval mu emale öelnud, et minust saab tuntud suurmees. Ema vankumatu usk sellesse ettekuulutusse nakatas varsti ka mind. Pärast seda koos isaga tehtud jalutuskäiku ma taipasin, et inimesed tahavad olla mingi saladuse kaasosalised, luua endale ebajumalaid. Oma uudishimu tõttu on nad valmis ohverdama terveid varandusi.

Minu lapselikud ambitsioonid keskendusidki trikkidele. Veetsin pikki õhtuid, harjutades manipuleerimist ema kaardipakiga, kuid koduste esinemiste ajal pudenesid kaardid mul käest põrandale või kukkusid reetlikult välja minu varrukatest, pakkudes suurt lusti mu noorematele õdedele. Ja vaid ema jälgis õrnusega mu kohmakaid trikke. Ta oli väga kena… Ma armastasin teda väga.”