Juhan Liiv - Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid

Käesolev Juhan Liivi kogutud teoste köide sisaldab kaheksa vestet, üheksa jutustust ja seitse pisilugu. Kõik need tööd on pärit autori tegevusajast "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses (1888–1892).

Liivi kõige pikem veste "Ühe kirjaniku päevaraamatust" on kirjutatud 1891. a. teisel poolel ja ilmus sama aasta "Olevikus" nr. 33, 34, 36, 41 ja 42. Selle kirjutamise esialgseks ajeks oli Liivi eitav suhtumine tol ajal valitsevasse magus-nigelasse eesti lüürikasse, kuid hiljem, veste jatkulisel kirjutamisel, pöördus autori pilge Ed. Vilde vastu. Sest Vilde oli vaheajal avaldanud "Postimehes" jutustuse "Suguvend Johannes", milles samuti pilkas magus-mannetuid lüürikuid, millise pilke aga Liiv arvas käivat just enese pihta. Liivi pamflett kujunes sissejuhatuseks "laulikute" üldisele sõjakäigule Vilde vastu. (Lähem ülevaade kogu episoodist leidub nende ridade kirjutaja Liivi-monograafias lk. 144–158.)

"Ega's ma nalja sõber ei ole" ilmus "Olevikus" 1890 nr. 11 ja on sihitud nähtavasti dr. Hermanni keeleliste uuenduste vastu.

8. juulil 1891 sõitis Liiv Tartust Emajõe ja Peipsi kaudu Alatskivile, kus viibis sugulaste pool kuni 1. augustini. Nagu näha kirjast L. Goldingile, võttis ta osa talutöödest, kohtas vanu tuttavaid ja käis ka surnuaia-pühal, vaeveldes ometi kogu aeg tõeliste ning kujuteldud haiguste käes. Neist kodukihelkonna tähelepanekuist avaldas ta "Olevikus" 1891 nr. 32 veste "Kodaverest", milles ometi ei või aimata tema enese äärmiselt masendunud meeleolu.

Samuti sõitis Liiv järgmise aasta maikuus Alatskivile vanemate poole ja samuti ilmus selle sõidu järele "Olevikus" nr. 22 veste "Otsakene reisikirja, ehk nõnda nimetatud teekond Tartust Kodavere". Seegi veste on võrdlemisi lõbusatooniline, olgugi et Liiv nüüd juba tunduvalt kannatas oma fiks-ideede all. M. s. olgu tähendatud, et Liivi kaaslane sel maalesõidul, vestes mainitud "mulgiks ümberrahvustatud kodaverelane" oli luuletaja K. Krimm, tolleaegne "Sakala" toimetaja.

Sama maalkäigu muljeist võrsus ka "Jänese kiri jänestele", mis ilmus "Olevikus" 1892 nr. 42. Liiv ise arvas, et tema pärastised "tagakiusamised" olenesid osalt nii selles kui eelmises vestes avaldatud protestist mõisnikkude jahiõiguse ning taluväljade tallamise vastu jahipidamisel. (Enesest ja teistest, lk. 31)

"Krantsi ja Tuksi kirjad" ilmusid "Sakala" lisas 1888 nr. 3. Neis riivatakse heatahtliku huumoriga tolleaegseid päevaküsimusi, nagu "luulehaigust", ajalehtede ühendamisplaani jne.

Humoresk "Ühe endise Hannoveri õpetaja kirjavahetusest" on avaldatud "Olevikus" 1891 nr. 16. Kõige tõenäolisuse järgi peaks seda pidama lihtsalt tõlkeks. Kuid töökese all on ometi Liivi nimi, ja näib võimatu olevat, et Liiv samul ajul oleks võõraid töid oma nime all avaldanud, kui süüdistas Vildet plagiaatides. Kui aga see töö on iseseisvalt kirjutatud, siis on ta aine igatahes võõrsilt laenatud.

Veste "Taaramäel" ilmus "Oleviku Kalendris" 1892, mille on täitnud üldse "Oleviku Kalendris" 1892, mille on täitnud juhtivad tegelased – A. Grenzstein ise, A. Saal, K. E. Sööt ja Liiv. Mingeid otse päevakajalisi vihjeid ei näi töökene sisaldavat. Kalendris on tehtud ääremärkus, et veste – "Laitmine on kangeste keelatud ja kes siit nalja asemel tõtt läheb otsima, tuleb tulevaastases Kalendris kohtu ette."

Siin avaldatud jutustusist ilmus "Päästetud" esmakordselt "Sakala" lisas 1888 nr. 1. See on üldse vanim meile tuttav Liivi jutt ja osutab ilmselt autori alles äärmiselt abitut jutustamisoskust. Palju paremad pole ka "Lühidalt: naist ma ei võta!" ja "Üks trepp alamal", millest esimene ilmus sama ja teine järgmise aasta "Sakala" lisas. Jutud "Laelamp", "Tillukene pahandus", "Eesmärgil", "Meeleparandamine", "Õnnelik juhtumine" ja "Tuhvlid" ilmusid kõik "Olevikus" 1890. Nende tööde enamiku algupärasuses on küllaltki põhjust kahelda.

Samuti ilmusid siin avaldatud Liivi seitse laastu a. 1888–91 "Sakalas" ja "Olevikus". Kuid nii vähenõudlikud kui nad kõik ongi, ometi osutavad nad juba nüüd Liivi huvi lühivormi vastu, mida ta alles poolteistkümmend aastat hiljem hoopis viljakamalt hakkas harrastama.

Nagu näeme, esineb Liiv käesolevas kogus avaldatud töödes üldiselt alles katsetajana Erandeiks on ta vested, millisel alal ta hiljem üldse enam ei teotsenud. Need vested, väljaarvatud kaks esimest, ilmuvad siin esmakordselt koos Liivi teiste teostega. Eriti olgu juhitud tähelepanu humoristlikule palale "Taaramäel", mis kalendrisabasse maetuna on jäänud seni Liivi uurijailegi tundmatuks.

F.T.

(Tema enese loaga avaldatud.)

Minust saab kirjamees. Nii kaugele, kui ma aga mäletan, on mul ikka tähtsad mõtted. Kui ma sündisin, olnud mul kolm pikka karva pääs ja kange kisa suus ja eit ütelnud, need olla suure mehe märgid. Ettekuulutus oli õige. Kui ma esimese neljarealise salmi riimisin ja "Taevapasuna" toimetusele saatsin, oli ilm mu anded ära leidnud. Toimetus tegi kaks viimast rida ümber ja laul ilmus päälkirja all "Et nuta hing!" kõigele ilmale. Ma läksin lehega teistrale ja Jüts, kes suur asjatundja, vaatas tähtsalt mu otsa ja ütles: Kõrge mõte! Ja-jah, väga imelikud mõtted keerlevad ikka mu pääs. Oleksin ma neid juba varem hakanud üles kirjutama, mul oleks juba praegu ausammas püsti. Kui väga imestan ma, kui teised kooliõppijad, need igapäevased inimesed, endid rehkenduse ja sehkendusega vaevavad, kuna minu vaim sel ajal kõrgel tähtede juures lendab. Sellepärast pühendan ennast selle kooliaasta lõpul täiesti kirjandusele. Minge mu kaelast, te igavad koolmeistrid oma ladina keelega ja algebraga – minul on tähtsad mõtted pääs!

Oh missugune õndsalik tundmus! Nüüd olen mina kirjamees. See väike rahutempel on eilsest saadik minu elukohaks üüritud. Laual põleb lamp, ta jumalikud valguse kiired sätendavad härrandlikus ilus hüpates mu uuematel salmidel; laua ees riiulil on kuulsate meeste kirjandus ja see joodab mind oma magusa vaimupiimaga. Jah, nüüd olen mina kirjamees! Alatu ilm, kas sa selle sõna tähendusest aru saad? Oh ei, sina ei tunne oma tähtsaid poegi Sina lööd nad risti. Aga kannatust, kannatust siin ajalikus hädaorus planeetide ja pilvede all, kus inimesed nii igapäevased on. Järelsugu tunneb oma suured vaimud, ta saab ka mind tundma. Minu "Paradiisi nupukesed", mida juba kahe aasta eest algasin luuletama, on varsti käsikirjas valmis ja mu näitemäng, mu tuleviku "Faust" – "Taevaliku armastuse lein põrgu vägede saatuse all ehk Vaprus viib sihile ehk Ilma pääta kangelane" on jälle ühe vaatuse juurde saanud. Missugune rõõm on mul teid nähes, mu vaimu lapsed! Jah, sina, ilm, ei mõista luuletaja rõõmudest midagi! Nad on taevalikud, taevalikud, taevalikud! Kui hää, et enam koolmeistrid mind segama ei saa!

"Paradiisi nupukesed" on juba lõpetusel. Tuleval nädalal saab käsikiri valmis. Mu raha on paraku otsas. Mis on luuletaja silmis raha?

Ilmad on aga ka nüüd hirmus pakased. Minu toal on niisugune rumal ahi, et see kütmata sugugi sooja ei taha anda. Puid ei ole, raha ka ei ole. Eile käisin uisutamas ja rebisin oma teise saapa. Mis sest kõigest. Näitemäng läheb tublisti edasi, "Paradiisi nupukesed" on valmis. Täna õhtul vaatan veel riimid korra läbi ja viin homme härra Omakasu raamatukauplusele, kes käsikirju ostab. Härra Omakasu on minu hää sõber, temast oleks häbi mööda minna. Vähemalt 100 rubla peaksin ma ikka saama. Luuletused on küll kümme korda enam väärt – nende väärtust mõõdan mina rahaga? – Aga noh, olgu, raamatukauplejad on ahned kasuvõtjad.