Juhan Liiv - Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid

– Kes teie olete? kordasime uuesti küsimust.

– "Hu–hu–hu–hu!" vastasid nad. – "Mis te ütlete? – Hu–hu–hu!" Toho kamerunlased! Pagan teie hu–hu siis tähendab? Aga sabalised näitasid minu pääle, nuusutasid mind, jooksid eemale, tulid kartlikult lähemale, nuuskisid jälle ja raputasid oma karvaseid lakkasid. Lähemal seisjad hakkasid kangesti aevastama. Pagan võtku, ega ma ometi ninatubakat maa päält kaasa pole võtnud. Otsin taskud läbi, ei midagi. Ma tõendan seda neile kõigis Euroopa keeltes, aga ei, sabalised põgenevad, nagu kardaksid nad, et ma nende sabad ajalehte panen. Nüüd hulkusime mitmed Marsi külad läbi, aga ikka seesama lugu. Minu seltsilised leidsid viimaks ühe Mars-kadaka perekonnas vastuvõtmist, aga mind nuusutati igal pool nii kartlikult, et igaüks mu eest põgenes. Igavene juut Marsi pääl, mõtlesin mina. Ja seda teevad need neetud marslaste koonud. Seitsmel seebil pesin ma ennast ja tuulutasin riideid, et mõnest marslastele kardetavast maapäälsest haisust lahti saada. Viimaks jõudsin suurde linna. Ka Marsil on linnasid. No, väga kena! mõtlesin ma. Linn oli päälegi väga tore, tornid väga kõrged, ja mis veel kõige imelikum, seisid päris ilma tugedeta üleval. Suured saksad kõik väga sabalised, mõnel on see ülearun liige seda, mõnel toda karva, mõnel pikk, mõnel lühike, mõnel koguni pikem kui terve keha. Ühe kui teisega katsun juttu, aga paraku – koon hakkab liikuma ja minu eest põgenetakse kui tule eest ja katsutakse aga sabasid varjata. Hädas vaatan ma ümber, kas üht habemeajaja töötuba näeksin, kust ma enesele ka saba taha laseksin seada, et need pärdikud mind enam ei kardaks. Loen ühelt klaasukselt: "Habeme mahavõtmine liikumise seaduse teel!" Pagana pihta, see kõlab peaaegu eesti keele moodi, viimati ei ole siinsed kirjanikud ja ajakirjanikud rahva keelt veel nii kaugele ära rikkunud, et temast aru ei võiks saada, nagu see kurja maakera pääl on sündinud, mõtlen ma ja astun sisse saba tellima ja habet ajama. – Kõige imelikum asi, mis mulle silma torkab, on see, et habemeajaja, inimese moodi loom, mind sugugi ei karda ega nuusutagi. Tema koon on palju lühem ja saba ei ole olemaski.

– Mis teie soovide järelduse järje tagajärg on, mu härra? küsib ta – taevakene, kaunis eesti keele moodi kõlavas keeles.

– Tahan habet lasta ajada.

– Ah habet maha võtta, noa ja käe, see on raua ja käe abinõude liikumise seaduse teel?

– Jah, sellel teel, vastan mina ruttu.

– Tavalikult kõik habe maha võtta? küsis marslane.

– Tavalikult kõik, vastan mina ja imestan isegi, kuidas ma selle maa keele nii ruttu selgeks sain.

Vagune kartlik loomakene on varsti mu lõua paljaks teinud ja minul väriseb ihu tulevase sabaristimise pärast.

– Mis veel soovite, mu härra? küsib karvavõtja.

– Tahan ka üht saba tellida.

– Saba?!

– Saba neh.

– Saba tõesti?!

– Nojah, siinpool on ju see mood.

– Vabandage, mu härra, vastab kunstnik häbelikult, mina olen erapooletu!

– Kas siis saba mõni erakonna märk on?

– Mu härra, kust teie olete?

Ütlesin, et ma otseteed Saksamaalt tulen.

– Nojah, teie maakeralased arvate, saba on saba. Saba on meie juures kõik, või ei midagi. Mina olen erapooletu ja seega ei sabakunstnik ega sabakondlane.

– Aga mulle on saba iga hinna eest tarvis, mis siin, nagu näha, passi asemel on.

– Minge ülemarsilisesse sabavalmistamise magasini. See on sääl ja sääl.

Pärgel teid küll – siunasin ma, pidin aga ometi nende kallist linnast läbi ratsutama, kuni toreda sajakordse lossi ees seisma jäin, mille väraval laua pääl oli lugeda: "Ülemarsiline sabavabrik".

– Teie soovimine, härra? küsis üks vastutulija sabasaks.

– Tahan saba tellida.

– Silmapilk, olge hääks, istuge!

Ja nende sõnadega on tal põll ees, abilised jooksevad kääridega, kammidega ja taevas teab millega kõik talle appi

– Missugust saba härrad soovivad?

– Missugust?

Pidin ütlema: Kas see ükskõik ei ole, aga õnneks tuli mu eksitus õigel ajal meelde ja ma küsisin:

– Missugused teil on?

Sabaline vaatas nagu kahevahel olles või tunnistades minu pääle (nii nagu ei oleks minu juures kõik korras), ütles aga siis:

– Meie kaupluses on, nagu ise teate, kõiksugu sabad, mis terve Marsi pääl kantakse, kuidas neid ise tunnete (mu hambad lõgisesid), nagu: seisuse järele pikad, parajad ja lühikesed sabad, värvi järele vanameelsed, vabameelsed, parasvanameelsed ja parasvabameelsed sabad, raasike vanameelsed ja raasike vabameelsed sabad, isamaalised sabad, erapooletuse sabad, kahepaikse sabad, mida kord järele, kord põueskantakse. Ehk olete vast kirjanik? Nende tarvis on meil algupärased ja järelaimamise sabad jne. Missugusega võin teid teenida?

– Hädaabi saba! vastasin ma, et aga ühtenimetada. Higi jooksis otsa eest.

Aga kohe toodi üks saba nähtavale.

– Teie sabakandmise lubatäht?

– Pärgel võtku, kas ka siin lubatähte tarvis?

– Mu – mu härra, – kes te olete, – mis te käite, – mis te otsite, – kas, – kus? Hing kippus sabaseadjal kinni jääma.

– Ja kas siis teil ei olegi lubatähte?

– Ei.

– Siduge, mässige!.

Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsioonileksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.

– Kust raamatupoest ma leksikoni saan?

Marslane vahtis pärani silmil mu otsa.

– Leksikoni ühisus elab Viu-Vau uulitsas nr. 500.

– Sõnaraamat elab – teie tahtsite ütelda, sõnaraamatut saab osta – kogelesin ma hirmuga.

– Osta? Teie tahate inimesi osta?

– Vabandage, mina ütlesin sõnaraamatut osta või vaadata.

– Aga mu härra, kes meist pääst hull on, teie või mina? Teie sõidate sõnaraamatu ühisusse ja küsite, mis tarvis.

– Halastage, mina sõita raamatusse.

Siin lõi marslane enesele otsa ette ja saladuses nähti tal käes olevat.

– Teie, maakeralased, olete meist tuhataastat taga, nagu näen. Tuhande aasta eest juba pandi Marsi pääl surnud sõnaraamat Kolikambri muuseumi luku taha ja elav teadusteja tulevaste asjade nägija sõnaraamat ehk "Kõnekoda" seati joonde. Üks mees on A, teine B, kolmas C jne., see tähendab, üks on need asjad kätte õppinud, mis a all, teine mis b all jne. ette tulevad, kuni terve sõnastik läbi. Need annavad igale küsijale suusõnalised ja suupärased kostused. See ülemarsiline sõnastik ei ole muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe kõnekoda ja ülemarsiline kõnekoda ei ole jälle muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe toimetus ise. Meie juures ei trüki enam keegi ajalehte, igamees astub toimetusse, kuhu Marsilt ja maakeralt, tähtedelt ja planeetidelt kõik telegrammid tulevad, ja kuuleb siin, mis süda soovib. Toimetus peab kõik teadma, tema on kõikteadja.

Mina kihutan voorimehega, kelle ilus soru saba pukilt alla ripub, ülemarsilisse kõnekotta.

Siin on kui elu mesipuus. Elavad kirjatähed jooksevad välguna üksteisest läbi kümnetele küsijatele kostuseid andma. Kõnekoja ja ajalehe juhataja istub keskel pukis, närib oma isamaaliku saba otsa ja hüüab "tähti" ja "lehekülgi" ette.

Üks vana emakene astub sisse.

– Minu kirju põrsa kõht on haige. Mis rohi on hää?

– Täht p, vaata põrsas, astu ette! hüüab juhataja.

Inimene, paberist kübarale trükitud: p, vaata põrsas! astub ette.

– Kundsel-pandsel palsam hää rohi põrsa kõhule. Kui ei aita, ära tappa!

Küsimine vastatud.