Juhan Liiv - Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid

Nad valasid rõõmu-silmavett, ta sõbrad, ja kahetsesid vastast, kes ei uskunud, et must isamaa kasuks valge on.

Soo! Kas paremat näpunäidet mulle veel vaja. Ma teen enese isamaa eest kannatajaks. Mu jalg löödi maha – isamaa pärast: mu jutud laideti ära – isamaa pärast; kardavoi nõuab üüriraha – isamaa pärast; veetakse rätsepa võlarehnungi pärast kohtusse – isamaa pärast; ma joon enese täis – isamaa pärast; ma kirjutan algupäraseid kalendrisabasid – isamaa pärast; mu jutud on täis alpisid ja kergatseid – isamaa pärast – elagu isamaa pärast!

Minu uus juhtmõte on vilja kannud. Minu tööd ujutavad eesti kirjandust, kõik välismaa uulitsa-novellid rändavad eesti halli vammusesse ja mul on juba hulk järeleahvijaid noori kirjanikke. Mina olen ühe uue ajapööraku eesti kaunikirjandusse toonud ja ühe kirjanduse osa isaks saanud, mille nimi on sopand.

Oh sina, oh sina inimesesugu! Kui sa teaksid, kui kurjad kiusatused ühele süütule päevaraamatu avaldajale siin patuses ilmas võivad tulla, sinu süda läheks haledaks kui inglite sool. Pealegi kui avaldatav päevaraamat ühe teise oma on. Teine kord mina niisugust tööd enam oma pääle ei võta. Päevaraamatu avaldaja vaene jääb kõikide viletsate ja osavate kirjanduseküttide märgilauaks, kellest esimesed mõistagi palju kurjemad on kui viimased; nad teevad ainult sääse piste piina ega too mitte surma, mis igale ausale sõjamehele soovitavam on kui sääsenokaline torkamine. Ühele olid päevaraamatu järgud liiga pikad, teisele liiga lühikesed, üks soovis, et asjadega mitte nii avalikult ümber ei käidaks, teine pahandas, et miks "Taevapasuna", "Unetundide" ja "Maga-Magamas" toimetuste aadressid üles pole antud. Hääd sõbrad andsid nõu niisugustele sõnadele lehe äärele iseäralikud seletused juurde lisada. Ka ei tegevat sugugi kahju, kui suurte tähtsate kirjanikkude nimesid jutu jooksul ette tulla; need näidata, et päevaraamatu avaldaja ise ka ju midagi lugenud on, ja mis muud kõik veel. Teised targutavad, ma pole sedagi teatanud, mis juudi kitsest saanud, kuhu Kandlela raamatuämber jäänud, ja mis peaasi, mis puust see ämber olnud, kust metsast ja millal see toodud, kes ämbri tegija, mis ta nimi, kelle poeg ja mis nägu ta olnud; kas raamatud oina või hobuse nahka köidetud ja muid niisuguseid tähtsaid asju. Need seletused olla anderikka kirjaniku juures ikka ülemad asjad. Pangu mina seda tähele. Kolmandad ei jõua koguni andeks anda, miks päevaraamat nii hirmus harva ilmub, sest, ütlevad nad, ega ta mõni ajaleht ei ole, et tal õigus on nädalate kaupa seista. Neljandad arvavad aga koguni, et ta ju otsaski olla; mis säält siis enam võida tulla. Teised aga, igapidi terasemad kui kõik esimesed, kolmandad ja neljandad kokku, tõendavad nipsakalt, päevaraamatu avaldaja mõttemagasin olla nii pisike, et ta säält ennegi raasukesi ja neidki hulga ootamise järele nähtavale võida tuua.

Aga oh ilm, oh inimesed! Kõik need viperused ja alandamised olid alles suurema tuleva hoobi eelkäijad. Kuulge ometi – kadunud sõber ise ei olnud päevaraamatuga rahul. Taevas teab mispärast. Miks läinud mina – nii – nii erakondlikuks tema raamatu toimetuse juures. Armas aeg küll, inimene on inimene. Kes sel ajal mitte ahjul maganud pole, mil väikesed Jassid-Jussid koolionkli juures käisid, see teab, kui palju vaimusid ja võimusid õhus ja põhus, vees ja maas elab ja vaest inimest rahule ei jäta. Kord lähevad nad küll harjas-loomade, aga teinekord inimese enese sisse ja välja neid enam ei saa. Võib ju olla, et Beeltsebub, kui "Bub'" kunagi, mu sulepäässe, tindisse, sule otsasse läks ja sääl "figureeris"? Kust tuleb see, et mina, oma sõbra endine austaja, jah endine austaja, tema vastu olla astunud, nagu ta kaebab. Kulla sõber, ehk on sinul enesel kõige rohkem süüdi? Sinu kehatumal vaimul on see harilik vaimude viis, et ta ühel silmapilgul New-Yorgis, teisel Pekingis, ühel silmapilgul põrmusel maapinnal, teisel üleval õhus aeleb ja minu surelikud jalad ei jõua nii kiiresti järele. Ühest kohast jääb tükk välja, teise kohta tuleb juurde. Sinu "isikuga" ei taha ega tahtnud ma midagi tegemist teha, ainult su vaimuga, ja minu süü ei ole, kui su vaim endistele keha teedele varju heidab, et nagu sa ise sääl päris isikuna viibiksid. Ja jälle ka mitte su vaimuga, sest su vaatekoht ei oleks halb, kui – kui tita mängud ja hilplemised säält kaoksid, aga sinu vaimu poisikesliku osaga, kes, nagu nähar oma mehisema poole käest midagi ei ole õppinud. Kõigest sellest ei näe mu sõber põrmugi tähele panevat – minul üksi olla süü. Mina, kes nüüd ei teadnud, kuhu pääd panna, võisin niisuguse paugu pääle ainult veel laulda: Juba käe on viimsed ajad jne. Aga ka ühe päevaraamtu avaldajagi vastu on saatus armuline. Kui juba viimne kannatus katkemisel, saan sõbra käest järgmise kirja: "Armas või aus päevaraamatu avaldaja või mis sa oled. Mis olnud, ei või enam muuta. Kiusatakse, torgitakse, näpistatakse mind nõnda, et nahk juba liiga hell on. Oh sa tänamatu kuri ilm, kes sa oma suuri vaimusid veel ikka ära ei tunne! Vaga kannataja abinõu on ka mokas. Ei muud kui jätan patuse ilmaga jumalaga ja pašol teise ilma. Üks julge vaimujalgne hüpak ja juba on mõni planeet mu elukoht – nutke siis, tänamatud! Säält tahan ma siis oma päevaraamatut edasi avaldada. Oota siis, mil järg tuleb.

Et lugeja ise siit ära näeb, miks päevaraamatu järg- nii kaua viibis, ei ole mul neile midagi seletust enam vaja teha, kes arvasid, et ta lõpnud olla. Mina ise ootasin järge kõige rohkem. Juba arvasin ma, et mu sõbra vaim teise ilma teekonnal "halvale teele" võis sattuda; ehk on ka siin kõrtsisid ja muid huvi asju olemas. Korraga tuli mulle kopsakas käsikiri, mis lootust annab, et päevaraamat edaspidi, korralikult ilmub. Siin ta on:

"Ühe teise ilma kodaniku kepi-joonistused planeet Marsi pääl ehk vägaimelikud nähtused maa pääl nägemata asjadest"

Kolmatkümmend, päälkiri on küll natukene pikk, aga mina ei tohi muuta, nagu nägite. Seega on siis mu sõber Marsi pääl kodupaika leidnud ja kui tema nähtused tõesti imelikud on – seda parem. "Kirjad põrgust" on juba eesti keeles ilmunud, ja kui meile nüüd reisikirjad – kui ka just mitte otseteed taevast, siis vähemalt Marsi päält – tulevad, on kõik hää. Ega ju minul sellega midagi tegemist ole, mis need marslased sääl norivad ehk teevad, mitte sugugi. "Oleviku" lugejad ka vist sääl ei ela, et ausad sõjatähelased vihastada võiksid. Kõik ilus ja tasane, kiri muudku alaku. Ma ei tohiks õiguse pärast ka mitte eratähendusi teha, aga päälkirja kohta vähemalt on see ikka lubatud. Seega lahkun ma lugejalt ja päevaraamat algab jälle pääle:

Oh, oh, oh inimesed! (Täh. Natuke liialt ohkamisi, aga ehk on nendel see mood! Tähendused on küll keelatud, aga meie päevil lisatakse isegi telegrammidele "ohoh!" ja "nonoh!" juurde.) Kui te teaksite, mis siin kõik näha on või kuidas ma veel siia sain? Hähäh, (juba naergi lahti!) küll oli see kena! Mina ja mõned teised, kes minuga ühel ajal selle ilma jumalaga jätsid, ei võinud mõistagi mitte raudteega teisale saada. Usaldasime sellepärast endid ühe puuduliku õhulaeva saatuse hooleks ja tee teise ilma algas. Ka siin on oma jaamad. T u s a jaam on esimene, milleni kõik hästi läks, aga siit kuni Kannatuse katkemisejaamani läks juba sandisti. Kuni Pauk-jaamani saime õhulaevaga, siis ei olnud seda kõikuvat korvi enam tarviski, vaid meie tõusime kui eetri jaokesed kergelt üles ja võtsime tee varmalt ligema teise ilma, see on Marsi pääle. –

– Kes teie olete? küsisime meie imelikkude elukate käest, kui ühel hommikul haljal murul ärkasime. Imelikud karvased pool-inimese, pool-koera moodi elukad olid meie ümber kogunud ja näitasid esimeste käppadega meie pääle. Mõned olid koguni sabalised, aga mitte kõik.