Anton Tammsaare - Viiul

«Asi ise võib rämps olla ja sagedasti ongi ta rämps,» seletas herra Ravatänav, kuna kõik aupaklikus vaikuses kuulasid, «aga see vaim ja hing, s. t. ajalugu, minevik, traditsioonid, mälestused, mis asjaga seotud, see maksab, see on väärtus, sest see kandub inimesest inimesse. Teised õpivad ja lähevad ülikooli ja kuulavad professoreid, aga minul pole seda vaja, sest minul on asjad ja neis on koos kõik raamatukogud ning professorid. Veel enam: oma asjade keskel viibides piirab mind suursugusus, mis puudub raamatukogus ja millest mina ometi osa saan, hiljuti olin alles põline talupoeg, aga nüüd olen põline mõisnik – von, parun, krahv, vürst, peaaegu kuningas või keiser, – olen seda mind ümbritsevate asjade vaimust ja hingest.»

Piduperemees sattus vaimustusse, ja vaimustus on inimeses ikka teatud liialdus, seda olen tähele pannud. Täna aga tundus, et mu tähelpanek on eksitus, sest mitte ainult ekskuller Ravatänav, vaid ka kõik teised, kes asjatundliku kainusega oskasid rääkida elavate hüpnoosist ja sugestioonist elutute kaudu, rääkisid ja talitasid tõepoolest nõnda, nagu oleksid nad üleöö tõusnud mõnesugusesse kõrgemasse seisusse. Seda tõendas kõige selgemini paari kõrgema võimukandja ülalpidu, kes olid lahkelt ilmunud korteri õnnistuspidule oma endise jooksupoisi juurde, kuulates tema ja ta külaliste arutusi kui evangeeliurni. Ei või teisiti, kui pean otsekoheselt tunnistama: mul hakkas pisut õudne nende asjade keskel, mis küllastavad inimesi nii suursugustava vaimuga. Rahulikumaks muutusin alles siis, kui mul meelde tuli, et ka mina ise midagi samataolist olen läbi elanud, ja alles nüüd mõistsin, kui hirmus saladuslik on elu oma sügavustes. Eks ei sündinud ka minuga värve omandades umbes seesama, mis Ravatänavaga tema varanduse keskel: tõusin iseenda kui ka teiste silmis äkki suure astme kõrgemale, ilma et sel silmapilgul oleksin osanud tõsiasjale loomulikku seletust leida. Alles nüüd avanes ta mulle herra Ravatänavat kuulates, kes rääkis asjade ajaloost, nende traditsioonest, minevikust, mis tingib nende elava vaimu, sugereeriva hinge. Õige, mispoolest on mõni vana vaip parem kui minu uued värvid? On temal põlisem vaim kui neil?

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.