Lydia Koidula - Tammiste küla «veskitondid»

Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnast läbi, pühkis läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent, et ruudud lõgisesid ja väsinud, lahja küünlaotsake ahjurinna äärel vahetevahel, nagu unistaja laps. tukkudes pead tuuleõhu käes kõigutas, mis paberitüki läbi aeg-ajalt tuppa tungis, mille eide osav käsi lõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama, – siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahuga oodata: õues oli maa kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta maad juba hangede alt välja oli päästnud.

Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja lagunud varemetest mööda linna poole. Aga tee seisis täna veel tühi kui muidu ja igav tuulevuhin puistas tuisku ja mineva-aastasi närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Kes täiearuline inimene oleks ka niisuguse ilmaga kardetavat teed koledast metsast läbi ja hirmsaist veskivaremetest mööda läinud käima? Varemetest, kus täna vististi Kiviveski tondid kõige parajamalt mässamas võisid olla?! Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud! Ei Saardaru külast ei olnud keegi nii kergemeelne ega meeletu, ei Saardarust ega Uuekülast ega mujalt ümberkaudselt.

Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu: talvekedrus tahtis lõpetada; oli tänavu muidugi» kauemale ulatanud, kui õigus oli, sest küünlapäev oli juba möödas. Selle eest olid ketrajate suud soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Aga mis ime? Kes ketrajate otsa vaatas, see arvas vist: «Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed» – ja see oleks sula tõsi olnud.

Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ukse ette, kus mäe kaldal kaasiku ääres kõrge toomingas oksi vana pingi üle välja laotas, nagu õnnistegija kuju kirikus altari üle käsi haigete peale nähti laotavat.

Võis vaga piigake olla, mõtleb vahest hea südamega lugeja. On omast kohast terve tõsi; sest Tammiste Miina sarnalist oli aga üksainus veel Saardaru külas, ja see oli sest saadik, kui vallavanema Mari *** valda mehele saanud, Miina täditütar ja parem sõber Ann. Selle korra aga, meil on küll kahju tunnistades! ei viibinud Miina mõtted ei Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid tuletasid kümnet ja kümnet korda jälle meelde, mis ometi nii ammust ajast sündi-nud lugu oli, et õigusepärast ammugi oleks võinud meelest ununud olla.

Aga mine võta kinni! Miina arvas salaja, et vanal Pahja Maretil, Saardaru küla kuulsal kaalunaisel, õigus võis olla, kui ta ikka ütles: «Oled sa ära tehtud, siis tulevad sul mõtted toobiga ja lähvad lusikaga; oled sa õige, siis tulevad lusikaga ja lähvad toobiga.» Miina pidi hoopis tõesti «ära tehtud» olema, päris põhjani ära tehtud, sest tema mõtted olid peale poole aasta juba nii sassis ja segamini, et korraleajamiseks enam lootust ei võinud

Jah, pool aastat oli nüüd möödas, pool aastat ja arvata kaks kuud, kui Miina korra eidega teise kihelkonna kirikus oli käinud, kus just uus õpetaja esimest korda jutlust tegi ja lauarahvast võttis. Väike jumalakojake oli puupüsti rahvast täis, mahtus vaevalt kõik sisse. Seda tegi noor kiriksand – muidu oli selle ajaga jumalakoda ikka poolelt tühi, sest õues oli tuline lõikusekuu päike kuumamas ja ilusam kui tööilm hüüdmas.

Kes teab, kust see tuli, aga kui kiriksand parajalt kantsli pealt hüüdis: «Jumal on siit maailmast ära kutsunud: Arusaare Tooma ja Malle poja Jaani, 3 1/2 aastat vana – » siis lõi Miina süda nõrgaks sees, sinised ja kollased värvid tõusid silma ette hüppama, ja enne, kui pool issameiet ära oli loetud, vajusid ta silmad peas kinni – nõrkes kiriku pingi najal ära ja oleks maha langenud, kui kaks tugevat kätt teda äkisti takka kaenlast ei oleks kinni pidanud ja toetanud.

«Tule jumal appi! Miina, mis viga sul on?» küsis ema hirmuga; ei saanud aga lähemale: seisis tükk maad tütrest eemal sõsaranaisega koos, ja rahvast seisis vahel. Aga kui Miina palged valgeks ja silmad kinni lõid, olid needsamad käed, mis teda kinni hoidnud, tütarlapse ka üles tõstnud, kaenlasse võtnud ja ukse poole ära kand-nud. Rahvas tõukas ja andis ruumi. Eideke püüdis järele pugeda, aga ruum oli jälle kinni vajunud; vanakese nõder jõud ei ulatanud läbi tungima.

Kui Miina laheda tuule käes silmad jälle lahti lõi, ulatasid nemad otsekohe kahte teise silma vaatama, mis tema ees ühes valges jumedas näos läikisid; aga pea kõige näo ja silmadega oli ühe võõra noore meesterahva päralt, kes tütarlast toominga all kirikukaasiku varjus pingi peal toetas ja hoidis. Tulipuna tõusis neiu silmi. Ta püüdis üles tõusta. «Olge terve! Ma võin nüüd jälle üksi kõndida – » kogeldas ta.

«Võite? Tänu jumalale! Mul oli õige hirm – » ütles võõras südame põhjast. Aga suurt ruttu ei näidanud tal ometi just mitte taga olevat Miinat «üksi» lasta «kõndida», vaid silmad vaatasid ruttu ümberringi, ja kui ke-dagi ei leidnud varitsevat, hakkasid käed veel kindlamalt kena neitsi kaelast kinni, surusid teda kõigest südamest kaenlas vastu rinda ja – nagu õhk hingasid võõra mõlemad huuled tütarlapse suu peal.

Nagu välk oli nüüd Miina jalul. Palged lõkendasid piigal peas:

«Mis aru teil on? Uih! häbenege niisuguse ülekohtuse teo üle!»

«Ära pahanda, hea laps,» palus võõras, «ma ei või isegi selle eest parata: tuli üsna kogemata!»

Aga Miina seisis nagu elav tuli toominga tüü najal ja haljas puu ähvardas neiu palgeist leeke tõusta. Soo! tema tohtis veel ennast vabandada?

«Anna andeks! Ma olen sind ju haigest peast rahva seast välja kandnud: mõtle, et see mu kandmise palk olnud! Sind ma ju ometi elades ära ei unusta,» palus jälle teine, õige südame põhjast oli Miina võõra mehe peale pahane, kes seda «palgaks» julges nimetada, jah! õige sügavast südame põhjast vihane. Ja nüüd ta tegi veel niisuguse alandliku, pehme hääle tagajärele? Niisuke üleannetu! Aga niipalju oli temal õigus: ta oli Miinat haigest peast avitanud – vaadata võis ometi, mis nägu ta siis õieti oli? Ega ta teda ära ka võinud süüa ja kirik seisis ju kümme sammu eemal rahvast täis!

«Kuhu ema siis jäi?» küsis neiu, nägu jälle pingi poole pöördes, ja – nüüd ta nägi, et pikk, sirge noormees tema ees seisis, viisaka ja lahke kombega, siit kihelkonna riides; ilusa näoga pealegi ja silmad vaatasid ühtepuhku tütarlapse otsa.

Tüdruk punetas teist korda maasikakarvaliseks ära ja – oh seda õnne! Sealt tuli parajalt eit ukse peale, kes viimaks ometi rahva seast läbi saanud tungida. Miina hüüdis ruttu: «Jumalaga! olge terve avitamast!», jooksis siis eidele vastu ja hakkas murelikule emakesele suure tuhinaga ära seletama, kuidas süda tal ära nõrkenud ja et nüüd kõik jälle läinud olla. Kui vana Riinu avitajat taga küsis ja toominga alla otsima tuli, oli noormees ammu paigalt läinud, ega nähtud teda ka pärast kirikut enam kirikuliste hulgas, olgu küll, et Miina silmade veel minnes rahva sekka ja tagasi toominga alla kõrvale veerisid – puhta paha meele pärast üleannetu liigjulguse üle! Niisugust riistapuud! Ta ei tahtnud ütelda, mis asja väärt võõras oleks olnud!