Eduard Vilde - Lunastus

Aga mida ei tasanda ja ühtlusta harjumine! Nähtus, et ta vihatud sissetungijaist nutukisaga ometi lahti ei saanud, et nad tulid ja ikka jälle tulid, ja et see kisa ka ema kohta, kes nendega ühes nõus oli, täiesti mõjuta jäi – see nähtus nüris Jensi vastupanu aegamööda ära. Kadedusekuumus jahenes, vihakirg lõdvenes, järele jäi vinduv tigedus, tujukastrotslik, poolsalalik jonn. Sel hingeolul pani ta vahel vastu, vahel heitis alla – laskis enese kord ära petta, teinekord aga mitte, ja sagedasti sündis, et ta ise sai petjaks: ta võttis maiused ja vingus siiski. Korruptsioon oli oma kohuse täitnud. See tige jonn jäi talle aga seda kestvamalt hinge pesitsema, et karistus, mis ta emalt selle eest sai, aitas madu toita. Kõige valusam löök emalt mõne muu asja pärast ei olnud talle nii valus, nii vihatud, kui kõige kergem plaks nende inimeste pärast, kelle vastu ta võitles oma vägistatud õiguste eest.

Ja siis sündis kord midagi, mis visahingelise mao surematuks tegi, mis nagu paranematu haav Jensi väikesesse südamesse õhetama jäi: ka üks tema vaenlastest lõi teda! Kui ta ühel ööl virisemist ja tihkumist ei jätnud ja ühtelugu jonnakalt ema järele hüüdis, tõusis ema kõrvalt sängist vihane mees üles ja karistas Jenssi. See tuli nii ootamatult, nii jahmatava mõjuga, et Jens hoobid vaikides vastu võttis ja alles tüki aja pärast suu lahti tegi – mitte nutmiseks, mitte kisendamiseks, vaid lämbunud ägamiseks, kugistavaks läkastamiseks, nagu püüaks tal seest kurgu kaudu midagi suurt ja jälki välja tikkuda. Ta jäi tõepoolest vait; teda kuuldi viimaks ainult lõdisevat ja tasakesi nooskuvat, ja lööja urises emale: „Kas näed, kuidas aitas!” Kas oli see kartus võõra karistaja eest? Jensile jäi meelde midagi muud. Ema oli sündida lasknud, et see võõras mees Jenssi lõi. Ema oli vait olnud. See sulges Jensi suu, s e e halvas teda hingest ja ihust. Ja kui ta hommikul nägi, et ema lööjat suudles – siis, kui see talle ära minnes raha andis –, siis tundus Jensile, nagu viiks see õel mees neilt midagi ära, mis teised viimata olid jätnud. Jens vaatas murtud, tallatud võimetuses temale vaiba ääre alt järele.

Ema öösiste külaliste seas nägi väike Jens Nielsen mitmesuguseid isikuid: ühed läksid ja ununesid, teistest jäi temale enam või vähem selge kuju tallele. Nende seas oli habemeta noori ning halli habemega ja lageda pealaega vanu. Nende seas oli isandaid valge krae ja peene kuuega ja töömehi pesemata näo ja määrdinud pluusiga. Ühed kõnelesid keelt, millest Jens aru sai, teised rääkisid nõnda, et emagi neist aru ei saanud. Enamasti kõik tulid aga joobnult või pooljoobnult ja emal oli tegemist, et neid käratseva käitumise poolest talitseda. Mõned naersid, mõned jutustasid palju; mõned vehklesid kätega või tuikusid seinast seina. Jens nägi nägusid, mis talle hirmu, ja nägusid, mis talle naeru peale ajasid; ta nägi aga ka nägusid, mis talle meeldisid, millega ta oleks võinud sõbruneda. Mõnede suust käis sagedasti nii kange hais, et see ema voodist Jensi voodisse ulatus ning Jensi tigedust külalise vastu kasvatas. Ja mõnedel oli viinapudel kaasas, mida ema pidi aitama tühjendada; nad istusid siis – ema külalise süles – sohva peal, suitsetasid mõlemad, lobisesid, naersid ja jõid. Mitte sagedasti, aga mõnikord ometi nägi väike Jens ema ka selles olekus, mida ta joobnuks oli kuulnud hüütavat. Esimesest seesugusest korrast jäi talle kustumatu mälestus järele.

Paar päeva varemalt oli ta näinud uulitsal viinastanud vanamoori, kes taarus käsi lahutades ja valjusti siunates kõnniteelt sõiduteele ja sõiduteelt kõnniteele, päratu kari kisavaid ja naervaid lapsi kannul. Ka Jens oli purjus eidekest naernud ja teistega ühes temale järele keksinud, sest nähtus oli lastele niisama veider kui uus. Ja lasteparv oli hurraa hõisanud, kui linnavaht tuli ja käratseva emakese kättpidi kõrvale talutas.

Seda joobnud naisterahvast oli Jens Nielsen võinud naerda. Aga kui tema ema lähemal laupäevaööl ühe külalisega koju tuli – näos see pentsik ilme, mis inimese naerdavaks teeb, siis hakkas Jens südame põhjast nutma. Ta nägi ema nõtkuvat sammu, tema võõraid liigutusi, ta tühja nägu ja õõnest pilku, ja vedelat, vänget naeratust ta niiske suu ümber; ta kuulis ema huultelt tundmata häält tulevat, lohakat, limast, lehkavat häält, mis talle nagu märg kalts vastu pead lõi. Seda nähes ja kuuldes haaras väike Jens mõlema käega oma peakese ümbert kinni ja tõusis voodis istukile. Tema päraniaetud silmadest kõneles esiotsa ainult õudne ehmatus. Südamevalu käes nutma hakkas ta alles siis, kui ema, temale läheneda tahtes, vaaruva jala pealt vastu kappi põrkas; ja see nutt muutus kramplikuks, kui ema kuumad, higised käed ja märg suu tema ihu külge puutusid. Mis aga Jensile sellest ööst pureva tundmusena kõige elavamalt põue jäi, oli esiteks nähtus, kuidas ema, kui ta veepudeli laua peal tühja leidis olevat, pesuvaagnast seebist vett jõi, ja teiseks lugu, et võõras mees ema riidest lahti pidi võtma. Ema naeris ainult. Võõras mees tõmbas tal ka särgi seljast, nii et ema ihualasti keset tuba seisis, ja ema naeris ikka veel. Kui Jens Nielsen mitu aastat hiljem ennast piinata tahtis, siis kutsus ta enesele alasti ema naermise sellest ööst kõrvu tagasi.

Nagu ema külaliste hulgas oli häid ja halbu, naljakaid ja kohutavaid isikuid, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumusi ette. Mõni võttis nutva Jensikese põlve peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kasvama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naervate silmadega, et temal olevat kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune väike poeg kui Jens; sellele tahtnud ta Kopenhaagenist ilusa taskukellakese kingituseks viia, aga Jens võivat selle enesele saada, kui ta sedamaid lubab magama jääda ja ema rahule jätab. Ja tõepoolest – ta võttis taskust karbikese ja selle seest hiilgava uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga vaiba all õpetas ta süda kaua veel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrv ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. – Keegi teine jälle oskas loomade hääli järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas või näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe vastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!” laulis – kord nõnda kui noored, kord nõnda kui vanad kuked. – Ja veel üht lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käsivarred, terve rind ja isegi selg olid kõiksuguseid siniseid kujusid üleni täis – laevaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinisekirju kamsik seljas olevat. See mees käis korda kolm neil võõrsil ja iga kord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. – Midagi huvitavat oli näidata ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt kõneles. Selle inimese terve nägu oli musta habet täis kasvanud, nii et üksnes silmade ümber natuke valget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab võõras habemest kinni – rebib, rebib, ja kurguaugust voolab habe nähtavale, mis, kui ta on otsani väljas, ulatub mehel peaaegu põlvini. Esiotsa kartis Jens seda karvanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet võis katsuda ja tukistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii väga, et ka tema seda imehabet söandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui võõras keeras habeme mitmekordselt ümber kaela enesele salliks või sidus kahte haru pidi selja taha kinni. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei virisenud.