Friedrich Reinhold Kreutzwald - Viina katk

Здесь есть возможность читать онлайн «Friedrich Reinhold Kreutzwald - Viina katk» — ознакомительный отрывок электронной книги совершенно бесплатно, а после прочтения отрывка купить полную версию. В некоторых случаях можно слушать аудио, скачать через торрент в формате fb2 и присутствует краткое содержание. ISBN: , Жанр: literature_19, foreign_dramaturgy, на русском языке. Описание произведения, (предисловие) а так же отзывы посетителей доступны на портале библиотеки ЛибКат.

Viina katk: краткое содержание, описание и аннотация

Предлагаем к чтению аннотацию, описание, краткое содержание или предисловие (зависит от того, что написал сам автор книги «Viina katk»). Если вы не нашли необходимую информацию о книге — напишите в комментариях, мы постараемся отыскать её.

Fr. R. Kreutzwaldi esimene eestikeelne raamat, algupärase nimega "Wina katk. Üks tähhele pannemise wäärt jut, mis wanna ning noore rahwale juhhatusseks ja kassuks wälja on antud". 1840. aastal ilmunud raamat kujutab toonast eesti külaelu ja -inimesi ning räägib joomise laastavast mõjust neile.

Viina katk — читать онлайн ознакомительный отрывок

Ниже представлен текст книги, разбитый по страницам. Система сохранения места последней прочитанной страницы, позволяет с удобством читать онлайн бесплатно книгу «Viina katk», без необходимости каждый раз заново искать на чём Вы остановились. Поставьте закладку, и сможете в любой момент перейти на страницу, на которой закончили чтение.

Тёмная тема
Сбросить

Интервал:

Закладка:

Сделать

Pikast istumisest väsinud saksad olid juba enne haiget tõllast astunud ja tuimaks jäänud jalgu muru peale painutama läinud. Seni kui abimehed haige välja aitasid ja eneste toel enam kandes kui talutades tuppa viisid, teda riidest päästsid, pere naisterahvad sängi seadsid ja muid tarvilikke tükkisid toimetasid, kõneles proua ukse ees peremehega. Nimetatud talitused võisid rohkem kui pool tundi aega viitnud olla, misläbi sakstel jalgade sirutamise kõrval küllalt mahti üle jäi kõike tähele panna, mis nende silmapiiri ulatas. Mida ligemalt proua maja elamise ja peremehega ennast tutvustanud, seda suuremaks kasvas tema usaldus perevanemate peale, ta võis tõesti kogemata õnnejuhtumist tänada, et nii paraja koha haigele oli leidnud. Ta kiitis mõlemaid, meest ja naist, nende korrapärast osava majapidamise eest, arvas neid teistele eeskujuks kõlbavat, õpetas siis perenaisele veel üht ja teist haige sulase pärast, ja käskis ligemalt tohtrilt nõu ja abi otsida, lubas kõik kulud ja vaevad tänuga ära tasuda, ei kuskil asja juures ihnustada, millest haigele kergitust tohiti loota. Ühtlasi andis ta peremehele kümme rubla, esimeste tarvituste tasumiseks. Minekul jumalaga jättes andis ta haigele teenrile ja perenaisele kätt ja pühkis toast minnes ninarätikuga pisaraid oma silmist, mis ta südamele au tegid ja haigele teenrile kiituseks olid.

Toatüdruk või neitsi, kes haige pärast kutsari juures puki peal istunud, võeti nüüd jälle tõlda, Sunni peremees hüppas tõlla taha ja saatis saksad suure maanteeni, kus ta neile head teekäiku soovis ja koju läks, meie läheme temaga seltsis ka haiget vaatama, keda naisterahva hoole alla kambri jätsime. Tema lamas oiates puhta linaga kaetud asemel maas, vaatas kurva näoga tundmata inimesi, otsekui püüaks igaühe silmist tunnistada, mis tundmus kellelgi südames liikus, kas armastus ja heldus või halastamata meel. Vahetevahel näitas, kui lendaksid ta mõtted kes teab kui kaugel siit kuskil teises paigas, võib-olla omaste ja tuttavate keskel, silmavaatus näis kui kedagi otsivat, rääkis ka mõned sõnad, millest kuuljad aru saada ei võinud, kas selgel meelel või jampsides. Ajuti paistis arg meel ja kartus tal silmist: «Kui jumala püha tahtmine» – ütles ta kui iseenesele «siin võõras paigas tundmata rahva seas minu ajalikud elupäevad noorel eal peaks lõpetama, siis» – pikemast jutust ei saadud aru. «Raskuse paelust päästetud hing lendab kui liblikas!» hüüdis ta paar korda rõõmsalt; seal võisid ehk teised mõtted äkitselt rõõmu segada, nägu läks kurvaks, kui oleksid pilverünkad heledasti läikiva päikese ette astunud. Kas kahtlus, kartus, lahkumisetunni kurvastus segades vahele astus või kas palav haiguse veri peaaju kirjuks oli teinud, kes seda võis teada. Imeks panna ei tohita asjalugu mitte. Kui meie mõttes endid tema asemele võime kujutada, kui oleks sarnane lugu meiega, siis leiame kõik loomuslikult sündivat, sest et haige ja terve inimese tundmustel suur vahe on. Tervise päevil võime palju rahulikumalt surma peale mõtelda kui haiguses, seal võis ta lahke sõbra kujul meie ette astuda, siin tuleb ta kui hirmutav kull tuppa ja ajab ihukarvad püsti. Kaunimad troostlikud pildid, mis lootus meie vaimusilmale maalinud, võivad niisama kiirelt kaduda, kui meelde tuletame, et siin kaduvas ilmas millelgi jäädavat kindlust ei ole, vaid alatine muutus kätkist kuni hauani meile päranduseks anti.

Perenaine istus valvates haige voodi ees, andis aeg-ajalt kuivanud keelele kastet, kohendas pea aset paigale, mis rahutu ümbervisklemine ühe külje pealt teisele sedamaid ära sasis. Tema osavõtliku lahke küsimuse peale, millal ja kuidaviisi haigus hakanud, kas äkitselt või pikkamisi, ei võinud haige vastust anda, sest et palavik ja valu tema arusaamist segasid ja jampsikujutusi vahele tõid. Nõnda kõneles ta ühte ja sedasama mõtet kümme korda järgemööda, aga niisama äkitselt kargas ta poolelijäänud mõttest uue peale, milles pisemat aru ja mõtet ei olnud. Imelikumates ja kirjumates jampsimise juttudes tulid kaks sagedasti tagasi, kus ta valju häälega hüüdis: «minu südamest pistetakse tulise oraga läbi!» ja «ma laman Aafrika palavamas liivakõrbes, kus elusalt, ära kõrben!» Seda kuuldes tuli Sunni eidel haledus ja koledus peale, ta ei julgenud pikemalt jampsija voodil üksi istuda, vaid äratas peremehe pojaga magamast enesele seltsiks. Nüüd valvasid nad kambris kolmekesi; tütar, kasvandik ja sulane olid õhtul magama saadetud, et nad vastu hommikut õhtuöö valvajate asemele võiksid astuda.

Kukelaulu arvestusel ei võinud kesköö enam kaugel olla, kui haige jampsimine ja rahutu visklemine asemel igal silmapilgul kasvades viimaks nõnda ülekätt võtnud, et valvajad mitu korda kolmekesi temast ei võinud jagu saada, nimelt kui ta asemelt üles karates pakku püüdis põgeneda. Olid valvajad teda õnnekorral asemele tagasi rõhunud ja seal kinni hoidnud, siis vahtis ta tüki aega üksisilmi kuhugi paika seina peal, ajas ennast istukile ja hüüdis kisendava häälega: «Kas näete? Seal, seal ta istub, vana viinakurat laua taga, kolm täis pudelit veel ees! Tema seltsimeestest on mul mõned tuttavad, paar ligisugulased, sellepärast ei kuuluta ma nende nimesid igakord, sest süda jookseb mul juba verd, kui neid mõttes meelde tuletan. Jah, teie võite naerda.» Siis sõimas ta viinajoodikuid, kahetses nõdra tahtmisega inimesi, kellel tahteväge ei ole kiusajale vastu panna, kahetses oma kadunud isa, kes nüüd ka viinapõrgus istuvat ja sealt juba mitmel puhul sõnumeid läkitanud, kui iial võimalik teda päästma tulla ja nende eest jumalat paluda, kes joomisepatu läbi hingehukatusse langenud, teisi jälle sagedasti noomida…

Hiljem, kui jampsimine ühtepuhku raskemaks läks ja haiget kuidagiviisi ei võidud vaigistada, ütles peremees pojale: «Lugu kipub iga silmapilk haigega pahemaks minema, meie ei oska omast nõust temale midagi kergituseks teha. Ole virk, rakenda hobune väikse kaariku ette, sõida Votikale ja palu vana Toapapa [Toapapa Jaagup – ilmselt on see nimi ja teatud määral ka kuju võetud Ohulepa mõisa endiselt toapoisilt Jakob Fischerilt, kellega Kreutzwald sõbrustas oma noorukieas, alates 1818. a. hilissügisest, ja kes temale jättis sügava mulje oma rahvapärimustega, oma luulelise loomuse ja ka arstlike oskustega. – Toim. ] meile abiks. Tema on mõistlik vanamees, pikema osa eluajast mõisas sakste teenistuses olnud, seal palju kuulnud, näinud ja õppinud, mis meile suitsutoa elanikele iialgi silma ei juhtu, ehk võib ta meile midagi nõuks kiita, kuidas haiget võiksime vaigistada.»

Jüri ruttas isa käsku täitma; haige käratses ja möllas jampsides edasi, küsis sagedasti juua, aga pererahvas ei usaldanud nii palju anda, kartes üleliigse veejoomisega tema kõhtu koormata. Perenaise arvamisel ei võinud tõbi muud kui südamerabandus olla, mille vastu paremat kergendajat ei leitavat, kui viinaga segatud püssirohtu sisse anda; ta tõi mõlemad kapist, segas plekkmõõdus kokku ja tahtis haigele suhu valada. See aga pigistas hambad ja mokad kinni, et üht tilka suhu ei pääsenud. «Mul ei ole eluilmas veel viinapiiska suhu saanud, ma ei võta, tehke mis tahes!» hüüdis ta vihaselt, ja kui perenaine siiski järele anda ei tahtnud, vaid poolmeelitusel, poolvägisi kiidetud arstirohtu püüdis anda, kiskus haige äkitselt mõõdu tema näppude vahelt ja viskas paksu vedelaga ühes plaksti vastu seina.

Selle peale hakkas ta hullemalt jampsima; Mihkel ei jõudnud perenaisega teda pikemalt taltsutada, vaid kutsus sulase abiks. Jampsija arvas mõrtsukate pesasse juhtunud olevat, kus teda kihvtiga taheti ära tappa. Ta oleks end vististi nende käest lahti rabelnud ja pakku läinud, kui valvajad tal käsi ja jalgu poleks vangistanud, et ta paigast ei pääsenud. «Laske mind lahti! teie näete ju, et ma pean koju minema!» kisendas ta mitu korda järgemööda. Pererahva meel läks kahtlevaks seda kuuldes, neil tuli hirm peale, viimaks ütles peremees ohates: «Meie haigega näikse asi väga kahtlane; jumalal on küll kõik võimalik, sest elu ja surm seisavad tema tahtmise all, aga vanema rahva arvamisel peab see, kui haiged koju kipuvad, üks surma täht olema. – Laulame üheskoos madala häälega paar värsikest surmalauludest jampsijale vaigistuseks, tehku siis taevane isa temaga, mis tahab, kergitagu tõbe või kutsugu ta siit hädaorust. Isa, sinu tahtmine sündigu kui taevas nõnda ka maa peal.»

Читать дальше
Тёмная тема
Сбросить

Интервал:

Закладка:

Сделать

Похожие книги на «Viina katk»

Представляем Вашему вниманию похожие книги на «Viina katk» списком для выбора. Мы отобрали схожую по названию и смыслу литературу в надежде предоставить читателям больше вариантов отыскать новые, интересные, ещё непрочитанные произведения.


Friedrich Reinhold Kreutzwald - Vaeslapse käsikivi
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Õnne-rublatükk
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Naljakas härjamüümine
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Näkineitsi
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Paiklikud ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Kaksteistkümmend tütart
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Õnnemunake
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Leitud laps
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Küti kadunud õnn
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Kuu valgel vihtlejad neitsid
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Paristaja-poeg
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald - Kullaketrajad
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Отзывы о книге «Viina katk»

Обсуждение, отзывы о книге «Viina katk» и просто собственные мнения читателей. Оставьте ваши комментарии, напишите, что Вы думаете о произведении, его смысле или главных героях. Укажите что конкретно понравилось, а что нет, и почему Вы так считаете.

x