Friedrich Reinhold Kreutzwald - Viina katk

Valgepea oleks ehk sepa lahke viinapakkumise vastu võtnud, kui ligemale jõudev sakste tõld tema uudiseigatsust vähem kinni poleks pidanud; nüüd ei olnud tal silma ega kõrva, enne kui otsust saanud, mis vea pärast saksad nii pikkamisi samm-sammult olid sõitnud.

Nagu möödaläinud äikesevihma järel tuulehoog lõpeb ja endine vaikne rahu looduses jälle valitsejaks astub, sündis ka siin; mõlemad seismajäänud mehed, kellel mingit tüli ega vaidlemist enda keskel ei olnud, vahtisid kahevahel kord tõlda, kord teineteise peale, kumbki ei teadnud, mis ta pidi tegema, kas minevikust või olevikust juttu alustama või sõna lausumata tulijaid ootama. Mõne silmapilgu pärast haudus vanem mees mõtete munadest ometi ühe elavaks, mille ta pooleldi kui iseenesele, pooleldi kui teistele üteldes suust lendu laskis: «Sepa arvamine näikse eksiteel kõndivat, nii pikalt kui minu silmad ulatavad, on tõld veata, teljed ja rattad murdmata.»

«Seda usun ka mina,» andis teine vastuseks, ja et jutt kohe ei lõpeks, lisas veel pikenduseks peale: «kuidas vanasõna ütleb, peavad eksitused ja õnnetused inimeste keskel liikuma, ei mitte kive-kändusid mööda käima.»

«Näib enamasti ikka tõeks minevat,» kõlas vaikuse lõpetaja vastus. – «Rahva vanasõnadel on sügavam põhi kui üleüldine arvamine märkab,» ütles viina laitja. «Ma kahetsen sagedasti, kui tänapäeval nooremaid inimesi leian, kes meie eesti rahva vanemaist pärandustest lugu pidamata mööda lähevad ja sedaviisi neid aegamööda unustuse rüppe magama uinutavad. Minu poisikesepõlves immitsesid muisterajalt päritud mälestuseallikad veel igal pool säherdusi sõnu ja sõnumeid edasi, kuidas nad sinnamaani põlvest põlve üles kirjutamata rahva suus olid elanud.»

Vallalipääsenud keelepaelad läksid meestel tähendatud teel sorinal edasi, nad ei pannud tähele, et sepp kõrtsitoast välja tulnud, juba natuke aega ukse lävel seisis ja võõriti nende peale vaatas. Tema silmad seisid nii torgates valgepea poole käänatud, kui tahaksid nad küsida: kas su sõprus minu vastu nii nõrkade jalgade peale on toetatud, et kui selja pööran, sa minu vastasega hakkad libitsema? – Vast siis, kui ta vigaste rindade sunnil korra köhatas, märkasid jutupuhujad tema ligidust, aga selsamal silmapilgul pidas kõrtsi ees võõraste sakste tõld kinni, nii et sepa pahased mõtted teise tuulde puhuti, enne kui ta aega leidis neid kaugemale kududa ja viimaks raske vihmasagara viisi teiste kaela valada. Üks naisterahva-saks sirutas oma pea tõlla aknast, teretas ja küsis, kas kõrtsmik siin või kuskil ligimail olla, palus teda kutsuda, sest et ta temaga mõne sõna kõnelda soovis. Viinalaitja võttis viisakasti kummardades kübara peast ja kostis lahkelt: «Ma kutsun ta silmapilk toast välja,» – ruttas jalapealt proua soovimist täitma.

Sepp torkas küünarnukiga valgepead ja sosistas salaja temale kõrva: «Kas näed, mis silmateener! Lakk kohe pihus ja jalg tantsul, kus sakste ja untsantsakate haisu ninasse saab, et neid meelitada ja õnnekorral lakkuda võiks. Meil ei ole kurjemaid äraandjaid kui tema ja temasarnased mehed, ja sul ei ole häbi minu seljataga niisuguse kõrvaussiga juttu puhuda?» Pikk valgepea vahtis tõsiselt sepa otsa, aga ei lausunud musta ega valget laitusele vastuseks.

Kutsutud kõrtsmik astus alandlikult teretades tõlla ligidale, kinnitas seal sammu ja jäi ootama, mis proual temalt järele nõuda või temale käsku kuulutada oli. Proua küsis pärast teretamise vastuvõtmist: «On teil kõrtsis seesugust sündsaruumilist paika, kuhu mõne päeva, ehk võibolla pikema aja vältusele ühe haige inimese võiksite korteri võtta ja tema eest tarvilikku hoolt kanda?» Ja lisas siis enne vastuse saamist veel pikenduseks: «Meie toapoiss jäi teel paari tunni eest äkitselt haigeks, ei kannata pisemat põrutamist, ja ehk meie küll tasa samm-sammult edasi sõitsime, kippus siiski valu ühtepuhku suuremaks kasvama, mis mind sunnib ta maha jätma, kui teil parajat ruumi ja tahtmist oleks teda korteri võtta?»

«Austatud suur proua!» kostis kõrtsmik, – «teie soovimine saaks mulle käsk olema, mille ma rõõmuga täidaksin, kui võimalik oleks, aga meil on väga kitsas elamine, ruumi puudus igal sammul, nii et väikesele perele ja piskule majakraamile vaevalt asupaika leiame. Üks väike toake kaubakambri taga ja poollagunenud käsikambrike seal kõrval, mis tormise ilmaga iga silmapilk kaela kukkuda ähvardab, on meie ainukesed varjuandjad, kus viiehingelise perega elame. Suur kõrtsituba annab vaevalt vihmavarju, tuule kinnipidajat ei tohita temast kellelegi loota, aknad, lagi, põrand, seinad ja uks ei keela tuulele sisse- ja väljakäiku. Haige sängitamiseks ei ole kuskil maad, sest rehealunegi peab hobusetall, lammaste-, lojuste- ja sigadelaut üheskoos olema, sealjuures talvel ka mõne teekäija hobused ja koormad varju alla võtma. Nime järele on meil teisel pool otsas ka sakstetuba, aga viimastel aastatel ei ole usaldanud keegi üle läve enam sisse astuda, kartes, et väljatulemine kahtlane, kogemata õnne kaup võiks olla. Tõotatakse aasta-aastalt meile uut kõrtsi ehitama hakata, sest vana parandamine ei või midagi aidata, aga aitüma lubajale! pisuke vald ja uutmoodi põlluharimine, kus viljaväljad heinamaadeks tehakse, rukki- ja suvivilja-seemne asemel härjapäid (ristikheina), kureherneid ja kasteheina-seemet pärispõldu külvatakse, sõnnik kartuliväljale raisatakse, söödid ja tahedamad soonurgad lisapõlluks üles küntakse, raha eest õlgi ostetakse, suured saksamaa lamba karjad peetakse ja sarnaseid albi tegusid toimetatakse, ei ole kellelgi mahti uute hoonete ehitust või vana lagunute parandamist käsile võtta.» [Lugejad ei tohi unustada, et aeg, mille pilti kõrtsimees prouale maalib, rohkem kui 50 aastat meil seljataga seisab ja tänased rentnikud ja päriskohtade omanikud enamasti kõiki neid naerdud albitöid taga järele teevad. (Kreutzwaldi lisamärkus teisele trükile 1881.)]

Ehk proua suu juttu kuuldes mitu korda naerule kippus minema, ei raatsinud ta sõnarikast jutuvestjat teelt eksitada, kelle südamekoorem ses puhumises avalikult kergendust näis leidvat, et ta oma häda tundmatule võõrale saksale nii sügavalt oli võinud kaevata. Kui pikem hingetõmbus teda puhkama sundis, küsis vast proua, kui palju maad siit teise kõrtsini arvatakse ja kas ehk ligimail kuskil mõnusat varjupaika on, kuhu haige teenri võiks julgesti maha jätta, et pererahvas tema eest hoolt kannaks ja kõik teeks, mis kergendust ja tervekssaamist võib aidata.

Kõrtsmik vastas: «Ligem paik siit on meie mõis, sinna peetakse kuus versta maad, ehk võib rohkemgi olla, sest kes muud seda tee pikkust on mõõtnud kui vana hallkuub oma sabaga. Mis abi, pai prouake, teil meie mõisastki loota? Sakstest ei pea seal praegu keegi aset, lesk vanaproua elab enamasti Tallinnas, sõidab suvel mõne nädala maal ühest paigast teise, sugulastel ja tuttavatel külaliseks; meie noorhärra, tulev mõisa peremees, on alles võõral maal reisimas ja oodatakse sealt vast tuleval jaanipäeval tagasi tulevat. Aidamees või valitseja isand, nagu ta sakste seljataga ennast uhkuse pärast laseb sõimata, on prostoi talupoeg nagu mina ja muud minusarnased, ei oska sõnakest saksa keelt, aga naine kannab emandatanu. Meie aidaisand ei mõista muud kui kartuleid maha panna, neid mullata ja talvel viinaks ajada, mispärast kõrts endisel viisil ei taha joosta, sest et inimesed kartuliviina magedamaks põlgavad, kui mis jumalaviljast tehtud.»

Pikemat viinategemise seletust kõrtsmiku poolt kartes lõikas proua uue küsimusega jutuheide äkitselt katki:

«Ütelge, armas kõrtsi peremees, mis ettevõtmine mul praeguses kitsikus teie arvates kõige parem näib olevat?»

«Oh, minu aus, kallis prouakene!» algas rohkesõnakas kõrtsmik jälle puhumist, «ma läheksin tulest ja veest läbi, kui sellega teie soovimist vaksapikkuselt võiksin edasi aidata, aga õnnetul juhtumisel on perenainegi täna kodunt läinud, kellega muidu nõu pidades sest asjast rääkida võiksin, kuidas üks vana sõna ütleb, peab mõnikord, – mõnikord» – siin köhatas ta kõrva tagant sügades, jäi vait, tõstis silmad tõllast natuke kaugemale ja nägi mehe, kes teda toast välja kutsunud ja keda ta unustanud oli, – aga seda suuremat õnne tegi temale nüüd kogemata leidus. «Sunni Mihkel! armas naaber,» hüüdis ta põlevate silmadega: «sul on ruumikas elumaja ja klaasakendega kamber, leiba ja servet, millega haiget võid ülal pidada, mis sa arvad, kui võõra proua haige seniks oma hoolde ja katuse alla võtad, kuni jumal teda paremaks saamisele aitab?» [Sunni Mihkel – Sunni talu oli Hageri kihelkonnas Aigitsa külas, Ohulepa mõisa revisjonilehtedel, aga selle kuju väljatöötamiseks on Kreutzwald tarvitanud muidki noorusmälestusi. – Toim. ]