Eduard Vilde - Astla vastu

«Mammi, ära karda, ära muretse! Mis mulle julgust annab, pole muu kui see, et Ludvig on aus, läbi ja läbi aus. Ludvig jälle teab oma isast, et see ei salli ülekohut; Ludvig on julge tema õiglase meele peale. Ludvig austab oma isa just selle omaduse pärast nii väga. Põhi, millel me mõlemad seisame, on nii siis kõva, ehk küll auklik ja täis padrikut. Aga meil on julgust, ema – ole ka sina julge!»

Emandal liikus midagi keelel, ka Vallgreni suu vesihallis habememetsas maigutas, nagu tahaks ta midagi vastata, kuid sel silmapilgul ilmus toatüdruk ning teatas, et ootekambris istuvat kaks haiget. Tohter vaatas taskukella – õige, kõnetund oli alanud. Ta tõusis istmelt, lonksas tassist viimase kohvi ja läks. See oli märguks ka assistendile mõelda ameti peale. Ta litsus ema murelikule suule kiire musu, kohendas oma pikka valget põlle ning soome lõuendist triibulist haigetalitajaseelikut ja oli tohtri kannul varsti vastuvõtutoas.

Hedvig võttis kasuisa kutsetööst osa õiglase õhina ning selle visa kannatusega, mis näitas, et tal on asja vastu armastust. See tööisu ja teadusehimu temas oli Vallgreni külvatud, idandatud ja tema armurikkal hoolekandel suureks ning lopsakaks kasvanud. Tütarlapse terane, viljakas vaim aitas teha õppetöö niisama kergeks kui lõbusaks. Hedvig oli kõik oma kõrgema hariduse koduse õpetuse teel tohtrilt saanud ja võis uhke olla selle teadusevara peale, millist talle ükski kodumaa tütarlastekool ei oleks pakkunud. Ta oligi seda; aga veel uhkem oli ta kasuisa enda peale, selle tüdimata, ennastsalgava mehe peale, kes vabatahtlikult, palja inimliku osavõtu ning õpetamishimu sunnil oli võõrale tütarlapsele tee rajanud uude suurde maailma täis imesid, maailma, kus ta oli nüüdki veel ühtelugu tema juhatajaks, näitajaks ning seletajaks ja muud tasu ei nõudnud, kui et seda, mida ta näitas, mõistetaks ja hakataks õiglaselt armastama. Vallgren oli oma õpilasele avanud vaba vaate elavasse ilma ja mõtteilma; ta heitis takistavad salakatted tõsise looduse ja luulelooduse, tõsise elu ja varjuelu salatud, varjatud, võltsitud tõe kui ka vägivaldse vale pealt. Oma õpetustega ei jäänud ta mitte eluilma pinnapealsete, silmatorkavate nähtuste juurde peatuma, ta urgitses halbade aednikkude või kelmide poolt kokkupandud prügi alt ka nende juured välja. Ta viis oma kasvandiku puhtasse, selgesse, loomulikku teaduseõhku, heledale päikesepaistele, mille valgusel kõik on näha, mida tahetakse näha ja mida on vaja näha, kus kaob himu madalaks salgamiseks, peitmiseks või tõe häbenemiseks, sest et selleks ei ole asja.

Oma kitsamale tööpõllule, arstiteadusse, oli tohter õpilase nii kaugele kaasa viinud, kui viimane tegelikult ja nägelikult suutis ühes sammuda, ilma kannatust ja arusaamist kaotamata. Ning see edujärg ei olnud madal, sest Hedvig sammus ruttu säärase teejuhi kõrval. Kui Vallgren ta endale assistendiks kutsus, siis polnud see kompliment ega iroonia. Hedvig oli tõesti arstiabiline, kes võis tõsisemaidki nõudeid täita; vähemalt pidas teda Vallgren oma praeguses kitsendatud tegevusringis õigusega oma paremaks käeks. Neiust oli ta koolitanud mõtleva, peaaegu iseseisva naistearsti ning tubli sünnitamisaitaja ja haavahaiguste ning lõikuste tarvis külmaverelise käsilase, rääkimata sellest, et Hedvig oleks kõlvanud haritud haigetalitajana mõnele suurelegi kliinikule eeskujulikuks õpetajaks. Dr. Vallgren pidas nimelt ka väikest erakliinikut kolme voodiga, milles leidsid ravimist iseäranis haiged, kelle kallal oli lõikusi ette võetud.

Tänasesse kõnetundi ei ilmunud haigeid, kelle juures tohtril kaaslase abi oleks vaja olnud. Hedvig sai priiks ja hakkas mammat otsima, et temale toetust pakkuda. Mammat polnud tubades, polnud köögis, viimaks leidis ta tema aiast. Lintropi-emand kükitas seal peterselli- ja porgandipeenarde vahel, aga ta tüdimata käed ei nabistanud seekord hariliku rutuga mullas, vaid ta hoidis nad risti, tõstis vahel nagu palvetades vastu suud ja laskis siis jälle lõdvalt langeda.

Hedvig poetas enda vargsi ligemale ja jäi vaadeldes sõstra-põõsaste varju peitu. Mamma istus nüüd peaaegu liikumatult paigal. Päike paistis ta halli pead, kerge pehme tuulelehk pani juusteuidud nagu udusuled värisema. Emanda õrnadel põskedel läikisid pisarad.

Hedvig oli paari kerge hüppega ema juures, lõi käed ta peene, peaaegu neitsiliku piha ümber ja kattis suudlustega ta niiskeid palgeid.

«Tule, ema, tule minuga sinna lehtlasse, istume pingile ja puistame oma südamed viimase sopini välja … Sul on minule palju, palju rääkida – eks ole?»

«Jaa, laps, on küll.»

«Ja mul sinule ka.»

Aga kui nad jõudsid metsikute viinapuuväätidega läbipõimunud lehtlasse ja võtsid istet sarapuuvitstest punutud aiatoolidel, teineteise kõrval, ei teadnud kumbki, millega seda südamepuistamist õieti alustada. Ainult teineteise käest kinni hoides vahtisid nad vastastikku teineteisele silma.

Need kaks paari sõstrasilmi olid täiesti ühed ja samad. Nad olid ühed suuruse, karva, ripsmete, laugude poolest, ühed pilgutamisviisilt ning neis nähtavale tulevatelt vilgutustelt ning varjutustelt. Nad olid nagu kaks paari täiesti ühesuguseks lihvitud kalliskive, muudkui kumbki teises äärises, üks uuemas, teine vanemas. Vaatasid nad teineteisele silma, siis vaatasid nad iseenesele silma.

Aga kuna need silmad vastamisi praegu kokku sulasid, võis nende tundepeegeldusest siiski selget vahet tunnetada. Lapselik, piiritu usaldus ühtedes, armastav kartus või kartlik armastus teistes. Tõesti, Anna Lintrop kartiski oma lapse armastatud silmi. Ta oli neid alati kartnud ja aja jooksul ikka enam harjunud kartma. Oma araks tehtud, umbusaldusega täidetud loomuse sunnil oli ta harjunud tütre silmist kaebusi ja kohtumõistmisi lugema, asju, millest laps õiguse pärast ise midagi ei teadnud, mis olid vaid ema enese kaebuste, ta erutatud, haiglase kujutlusvõime sünnitised. Kuis oli ta kord hirmu tundnud nende silmade selgumise, nende kasvava teravuse eest! Millise värinaga oli ta lapse õrnema ea puhul seepeale mõelnud, et väike peake hakkab kord mõtlema, see pisike suu kord küsima! Kuis soovis ta, et see silmapilk ei tuleks iialgi, et need silmad, see aju ja see suu ikka jääksid lapseliku teadmatuse udusse. Asjata. Aeg tuli, mil nad hakkasid küsima. Nad küsisid tummalt, nad pärisid selgel sõnal, kuid nende heidutav mõju emasse ei kaotanud midagi oma vahedusest.

Esimese verise kaebekirja kriipsutas väike Hedvig teadmata ning tahtmata ema südamesse, kui ta hakkas väikesest piimapoest kooli käima. Kunagi ei unusta Anna seda päeva, mil ta lapsuke lõkendaval näol, punaseks nutetud silmil, ahastusest ja jooksmisest põksuval südamel nagu tagakihutatud linnuke poodi pelgu jooksis ning nuuksudes ema kaela langes, otsides talt varju ja vaigistust.

«Mamma, nad ütlevad – nad ütlevad –»

«Mida nad ütlevad?»

«Nad ütlevad, et sa oled halb inimene ja – ja –»

«Halb inimene? Miks siis?»

«Ja et sul pole ilmaski meest olnud ja mul mitte isa … Nad – nad ütlevad, et sa ei olevatki naine, vaid tüdruk sihuke – lapsega tüdruk!»

Uus vool valu- ja vihapisaraid lämmatas plikakese hääle; ta väikesed käed vabisesid ema kaela ümber, ta silmad rippusid janunedes ema huulte, ema silmade küljes, nagu püüaksid sealt vabastavat tõde ja päästet välja imeda. See vaade litsus end Anna hingesse kuumaks, kustumatuks pitseriks. Sel hetkel õppis ta neid silmi kartma , kartma selle piinava, salaja näriva häbikartusega, mis ta loomusest pikkamisi viimased sädemed iseseisvust, julgust ja enesetunnet kustutas, ta araks, alati nurki ja pragusid otsivaks putukaks tegi ja ta juuksed enneaegu halliks pleegitas. Ta võis küll oletada, et laps sel ajal veel asja täielikku tuuma oma kitsasse mõtteringi ei suutnud mahutada, et ta ahastus ainult sellest tuli, et keegi tema kallist ema oli julgenud laita, koguni teotada, mida ta ilmvõimatuks oli pidanud; ta tundis ka oma lapse kergesti erutatavat, kirglikku iseloomu ja võis täna veel loota teda mõne põikleva kõnekäänuga täiesti vaigistada. Aga see laps kasvas ning küpses ju järjest. Ta tuli ju jälle ning ikka jälle ja nõudis otsust. Tema alati pärivad, läbitungivad silmad rippusid sest päevast peale vahetpidamata ema pilkudes, ta suu küljes. Ja siis oli vaja anda selgemaid seletusi …