Eduard Vilde - Astla vastu

«Kui palju teie pood teile sisse toob?» küsis ta ühel päeval. «Nii palju, et võin elada,» vastas emand punastades.

«Kui teile pakuks keegi niisama või veel pisut suurema sissetuleku – kas võtaksite vastu?»

«Ma peaksin teadma, kes on pakkuja.»

«Näiteks mina.»

«Teie?» küsis emand, ja nüüd oli tal järg kahvatada. «Jah, siis võtaksin vastu.»

«Käsi!»

Kui emand andis käe, oli muidugi õige aeg korraks jälle punastada, mispeale tohter tähendas: «Lubage, et ma teid ühtlasi Kameeleoniks, emand Kameeleoniks nimetan; kas teate, mis loom see on?»

Et ta tahtis daamile looma nime anda, polnud temast tõesti mitte viisakas, ja mõni muu daam oleks seda pahaks pannud, kuid Lintropi-emand naeris ainult ja ütles:

«Olen kuulnud, mis loom see on; aga ärge arvake, et minu meelel sama omadus on mis mu põskedel.»

Vastus meeldis vanahärrale ja nad tegid kauba kohe tahedaks. Kui tohter teda veel kord uue nimega kutsus, tähendas emand, et sel olevat väike viga.

«Missugune?»

Sõna «emand» olevat üleliigne, – ei, otse väär.

«Kuidas nii?»

Nii sügavat jumevahetust, nagu see, mis vehkles nüüd Kameeleoni põskedel, polnud tohter seal enne näinud. «Ma ei ole emand, – mul pole meest.»

«Aga teil oli.»

«Ka mitte.»

«See pole tõsi.»

Sel hetkel astus poodi väike Hedvig, kooliranits seljas. Tohter hakkas suure häälega naerma. «Tule siia, vaene laps, sinu ema salgab su ära – sul ei ole enam ema! – Või see pisike tripstrill siin polegi teie tütar, armas emand?»

«Ta on minu tütar.»

«No tulise pihta, mis on teil siis emanda nime vastu? Ma kutsun emandaks iga emast isikut, kel seesugune uhkusetops põlle küljes ripub. Emanda ja neitsi vahel ei ole minu teada muud vahet! – Kas arvate siis, et ma teie perekonnaseisust juba ammugi nii palju ei tea? Mõelge, et me elame linnas, mille ühes otsas kuuldakse, kui teises otsas aevastatakse! Ja sellega oleks siis meie kaup ka teie nimede ja tiitli poolest küps, emand Lintrop, liignimega Kameeleon!»

Ta andis poemammale naerdes kätt, varastas väikeselt Hedvigilt musu ja läks. Seekord oli tal pikk rõngas värsket verivorsti paberist välja paistvate otstega kaenla all ning mantli taskust vahtis välja koorepudeli valge kael, mispärast talle uulitsal jälle kord rõõmlikul põnevusel järele vahiti.

«Näe ameeriklast!» kuulis ta kedagi itsitavat.

«See ju meie va hull tohter,» vastas teine.

Vallgren pidi tahtmata naerma: praegu oli ta andnud teisele «liignime», nüüd sai ise kaks korraga.

Paar nädalat hiljem, kui Kameeleon oli piimapoe käest ära andnud, astus ta pereemandana dr. Vallgreni teenistusse. –

«Teil on hirm ja teie palute mind,» kordas tohter kiiktoolist, liigutades lusikaga pikkamisi kohvi. «Hm, ka minul on üks tundmus, aga hirm ei ole see mitte. Ma olen kade, ma olen – ütleme – vihane, kõige vähemalt pahane. Ma ei taha salata, noormees ise meeldib mulle, ta amet aga mitte, veel vähem see muld, millest ta on kasvanud, see õhk, mida ta iga päev hingab … Aga teie palute mind, Kameeleon, – mispärast palute mind?»

«Te peate aitama – peate aitama, et tuleks lõpp,» ütles emand tungivalt, ja tohter kuulis, kuis kõlisesid tasakesi võtmed rõngas, mida emand näpus hoidis. «Te peate asjale otsa tegema, tohter, muidu suren hirmu kätte. Te võite ju isegi arvata, et sellest mängust kuri tõde võib tõusta. Lõpetage enne, kui on hilja!»

«Lõpetage – aidake!» osatas Vallgren ja tõstis ristis käed pentsiku ahastusega taeva poole. «Väga kahju, armas Kameeleon, et mul õnneks pole olnud teid kasvatada, nagu ma teie tütre kasvatasin. Siis te ei seisaks siin ega ringutaks käsi, vaid teil oleks usaldust enese ja teiste vastu, kes seda väärivad, ja te peaksite teadma, et Hedvig väärib täielikku usaldust. Minu assistendi peale võite igatahes julge olla, emand Lintrop,» lisas Vallgren naljaka suurustamisega.

«Teie «assistendi» peale – jaa, aga teie assistent on peale selle noor tütarlaps, on naisterahvas,» võitles emand kasvaval ärevusel vastu.

«Minu kasvatusest ei näi prouake siis suuremat lugu pidavat – säh, seal see tänu mu vaeva eest ongi! Hea küll, teeme teie silmateraga proovi –»

«Niisugused proovid on kardetavad, doktor. Uskuge mind, ainult rutuline lõpp võiks abi tuua.»

«Teil on aga siis kenad arvamised minu õigustest , pai Kameele! Lõputegemine eeldab ju vägivalda. Mis õigusega tohiksin siin vägivalda tarvitada? Teie vastate vahest: kasuisa õigusega. Aga see on vale: kasuisal pole sääraseid õigusi, neid ei ole lihaselgi isal. Kõik, mis isa võib teha, on see, et ta nõu annab, kui laps talt nõu küsib, kui laps seda tarvilikuks arvab. Ainus õigus, mis jääb isale, on kriitikaõigus, ja seda õigust tahangi, kui vaja, loodsalt tarvitada … Kas teate, emand, ma mõistaksin ju seega kogu oma kasvatusekunsti hukka, näitaksin, et mul ei ole tema väärtuse kohta usaldust, kui ma Hedvigi eraasjus, mida ta kui täiskasvanud inimene ainuüksi peab ajama, oma mõju, oma võimu, liiati veel vägivalda, püüaksin maksvaks teha. Ma tahtsin oma väikesest assistendist isemõtleva, isetegeva, iseseisva inimese teha ja ma loodan esiotsa veel, et ta selleks on saanud. Mul pole siis mingit põhjust teda ta inimlikus isetegevuses pidurdada ega selle tegevuse vabaduses takistada. Või kui ma seda teeksin, siis mõistaksin oma kasvatusmeetodi ja osa oma üldveendumusi ise hukka.»

Lintropi-emanda ainus vastus selle pika kõne peale, millest ta ainult seda mõistis, et tohter «lõppu» ei tahtnud teha, oli sügav ning ägav ohkamine. Murelikult ning igatseval otsimisel laskis ta oma pilgu üle haljendava uibuaia Rae mõisa tatraväljale ja sealt kaugele kaasikusse rännata, kui korraga ta selja tagant valge käsi välja sirgus, kuna teine ta kaela ümbert kinni asus, kuum põsk ta näo vastu liitus ja selge, sügav hääl ta kõrva ääres ütles:

«Seal küljes meid täna ei ole, mammi.»

Hedvig Lintrop suudles ema põske, laskis käe korraks paitades ta halli pea üle käia ning jäi siis sirgelt ema ja tohtri vahele seisma, kätt viimase õlale toetades.

«Ludvig ja mina – me tegime otsuseks abielluda.»

Emand ei saanud sõnagi suust, tohter tegi «soo, soo!»

«Me ei kahtle kauemini,» rääkis Hedvig edasi, «et me teineteist armastame. Mina usaldan teda ja tema mind. Teatud takistustest loodab ta võitu saada. Tal on kindel nõu endale vaba teed rajada.»

«Kas läbi müüri või müürist mööda?» küsis Vallgren, silitades oma halli, tihedat habet.

«Kuidas saab, kuidas läheb,» vastas neiu. «Ta loodab, et müür kistakse eest ära, kui ta selle vastu protesteerib.»

«Armas assistent, luba, et avaldan selle lootuse kohta kahtlemist. Protesteerimine sünnib sõnadega, müür aga on põliskindel.»

«Ma arvan, et ka sõnad võivad kummutada müüre, kui nad on raudsed.»

«Kas siis usud, et nad nii raudsed on?»

«Esiotsa usun seda; mul pole tunnistust, et nad seda mitte ei ole.»

«Ilus! Ja mis siis, kui müür jääb seisma, raud põrkab tagasi?»

«Siis jäävad teised teed: müürist üle või müürist mööda.»

«Sinu kangelane tõotas ka seda?»

«Jaa.»

«Kas ta oli väga erutatud, kui ta kõike seda tõotas?»

«Võib olla, aga ma usaldan teda.»

Vallgren võttis oma assistendi käe ning raputas seda kui sõber sõbra kätt. «Soovin jõudu ja õnne!»

«Ja sina, mammi?»

Sellel seisis ehmatusehigi otsmikul; ta nägu oli niisama valge kui see hõbedane juuksetriip, mis tal nagu lai lauk üle pea jooksis. Ta ei öelnud midagi. Hedvig lõi käed ta ahtakese piha ümber, põimis enda tema külge nagu tapuväät varda ümber ja ütles meelitades: