Marie Under - Õnnevarjutus

Mine otsi teda, siis on tema vahk
Korraga su ümber kui su oma nahk.
Alla neelad vihahärinad,
Kaasa värisedes tema värinad.

Mine püüa teda, kui ta mööda läeb –
„Peeter, püha sulan…” kurku kinni jääb.
See on tantsuvalus keerlev Ebajalg,
Kõigil nägematuks jääb ta kaval palg.

Keegi, keegi pole teda näind,
Ometi on siit ta pööris läind!
Reite vahelt vaadand mitu meist,
Kuid on nähtud ainult – teineteist.

Kes teist, kes teist, poisid, julgeks vast?
Tema teed ja tembud sulgeks vast?
Läkim, läkim! Küljeli on mets:
Sääl vist parajasti tantsib kurja sõts.

Kes teist, kes teist, poisid… ainult terariist
Ebajala vabastab ta süüst…
Kes teist, poisid, tõmbaks põueoa?
Kes teist, kes teist viskaks oma noa?

Kõige vahvam nooruk heitis noa:
Vastu sai ta pihku kuuma verejoa…
Kuid… mis kummaline oli leid:
Ebajalaks käinud küla kauneim neid!

Sääl ta lamas, nuga rinna all,
Vähimatki kurja näos ei olnud tal.
Kuid – mis kohutav see kokkupuut:
Tapetu see oli – tapja enda pruut!

Kuna noorik tundis lähenevat tuhud,
Kandis ohvrit, nagu enne mitmed puhud,

Rõugutajale, et kergitaks see tema nurgaohud,
Viimsel vaarul pani valmis kaetisrohud,

Et ei kooletaks, vaid võtaks kosutada
Ja ta esmiklapsel’ õnne osutada.

Ja kui tares eksles lapse esikkisa,
Tänuohvrit taarikannust laudile viis isa.

Ämmamoor kolm korda üles tõstis maimu:
„Tule, Rongo, tõsta lasta!” palus kaitsevaimu.

Varsti tulid titevarbaid saama külamoorid:
Täitsid kambri nende kiidu-, õpetustekoorid.

Kaalusid ja kaagutasid – egas saanud piskust –
Imestelid lapse ümarust ja priskust,

Katsusid ta liikmeid, õrnu nagu leheroogu,
Ja nüüd alles sattusid nad hoogu:

Ühed, aplalt sõrmitsedes leemejuust,
Ütlesid, ta kukkund otse ema suust.

Teised aga lapse vastupanu-kissa
Kinnitasid, et on läinud hoopis issa.

Poputasid põski, tõstatasid lõuga,
Kiitsid nina sirgust, turgutasid nõuga.

Kui siis viimaks läksid, järel jutupära,
Ema mõtles: imestasid lapse ära.

Pildus jälgedesse neile tulist tuhka:
Egas või ju teada, kuri silm ei puhka.

Istus siis sääl omas uues saleduses,
Imetas ja vaatles väetit rõõmuhaleduses:

Nina kibuvitsapunga, silme toomemarju,