Gunnar Press - Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja

“Raio on sedasorti spordipoiss, et ta sobinuks igale treenerile ja jõudnuks Eestis tähelepandavale tasemele ükskõik mis alal, nii ujumiseski. Aga nähes tema pallimängijaeeldusi – laagrites tundus, et tal on vutti lüües silmad ka külgedel ja kuklas! – ning teades tema kodu jalgpallilembust, olnuks teda esiteks võimatu ja teiseks kuritegelik kusagil mujal kinni pidada,” arutleb treener Margot Enniko.

Pärnu Kalevi linnaorienteerumine. Raio (paremal) koos klassivenna ja vutitrennikaaslase Rait Rodiga – nad on tänaseni sõbrad.

“See on autahvlipilt. Kooli autahvlile polnud Raiol suurt asja, aga KEK riputas edukate spordipoiste pilte üles küll,” ütleb ema.

Rahvatants ja pasunapuhumine ei õilistanud

Õpetajaskond püüdis Raiot veenda, et auväärne tegevus nagu rahvatants ja puhkpillimäng – erinevalt spordist – õilistavad inimest. Katse rahvatantsu kaudu õilsaks saada lõppes õige kähku, sest noore jalakeerutaja lolluste arsenali taluda käis juhendajale üle jõu, lihtsam oli koer poiss ukse taha saata. Pasunapuhumine lõppes libedal talvehommikul, kui Raio suure pasuna lömmi kukkus ja uut polnud kusagilt võtta.

“Minu juures käis ujumas ka Tiia Eeskivi, kes hiljem 400 meetri tõkkejooksus kümme Eesti rekordit püstitas. Tiia puhul tundsin samuti ära, kus ta õige ala on.

Ujumine tugevdas tõesti nii Raio kui ka Tiia tervist ja oli hea kehaline koormus. Ujujad treenisid ju valdavalt rohkem kui muude alade noorsportlased ja nende ettevalmistuse üle rõõmustasid Pärnus näiteks aerutamistreenerid.

Ujumine on rahustav ala. Iseküsimus muidugi, palju Raio-sugune rahuneda suutis. Ta tahtis igas harjutuses esimene olla ja kui teine samasugune kõrvale juhtus, võis seal kergesti kukepoksiks minna.

Raiole tuli igal sammul kasuks hea ja hell suhe emaga, nad tunnetasid teineteist. Mõnikord viis ema ta laupäevaks-pühapäevaks Urumarja laagrist koju, et poiss saaks “nädal aega esimene olemisest” toibuda. Emal oli nii käitudes õigus: esmaspäeva hommikul jõudis laagrisse tagasi puhanud ja lahinguvalmis Raio.”

Purjetaja Raio Piiroja karjäär jäi ühepäevaseks. “Treener käis koolis meid kutsumas ja muidugi olin järgmisel päeval platsis, kõik tuli ära proovida. Lootsin, et Optimist antakse istumise alla ja ma pääsen kohe jõele. Tühjagi, pettusin! Öeldi, et talv läbi ujume ja kevadel jõuame paatideni. Mu ujumistrenn oli samas basseinis kaks tundi enne purjetajate ujumist. Tänan väga, tulin tulema!”

Natuke korvpalli, maadlust, karated. Kõige suurema üllatuse valmistas Raio lapsevanematele siis, kui jõudis koju teatega male- ja kabetreeningute algusest. Pelgast kujutlusest, kuidas selline energiapomm võiks tundide kaupa laua taga nuputada, venis ema nägu pikale. Ometi pidas poeg paar kuud vastu, jõudis isegi Tallinnas maleturniiril käia, siis väsis. “No nii palju ma ikka selgeks sain, et Fredrikstadi vutitiimi laagrites polnud vaja malelaua taga häbisse jääda. Aga kui Eesti koondisega võistlustele lendasime, mängis alaliidu asepresident Mart Tarmak meie vastu pimemalet ja ikka võitis. Kord vaatasime poistega, et nüüd teeme talle ära, võiduni jäi kaks käiku. Kahjuks oli nende kahe käigu vahel Tarmaku käik ja selle järel lõin küll silmad maha.”

Pärnu 9. 8-klassilises koolis. Tagareas on Rait paremalt teine, Raul paremalt neljas ja Raio vasakult kolmas. Päris vasakul on nüüdne rahvusvahelise mainega kosmoseuurija Mart Vihmand. Keskmises reas seisab vasakul klassijuhataja Heili Ago, matemaatikaõpetaja, kes kahjuks ei saanud Raio teadmistest kuidagi vaimustuda.

Lemmiktrennist otse jooksuvõistlusele, Soome vastu

1997. aasta 15. jaanuaril toimus Tallinnas hallivõistlus, kus vastamisi olid Eesti spordigümnaasium ja Helsingi Mäkeläänrinne spordikool. Raio Piiroja soomlaste esinumbrile vastu ei saanud, aga hõbemedali andis 9.40,54 ometi.

“Aeg oli kehv,” ütleb Piiroja. “Tulin vutitrennist, füsioterapeut Mihkel Konsa võttis mu auto peale ja tõi sisuliselt otse starti.”

Lelle vutimehi juhendanud Sergei Ratnikov ütleb, et jaanuari keskel tegi meeskond üldkehalist ettevalmistust. Tol 15. jaanuaril tehti intervalljooks: 1200 meetrit, kolm ja pool minutit vahet, 1000 meetrit, kolm minutit vahet, 800 meetrit, kaks ja pool minutit vahet, 600 meetrit, kaks minutit vahet, 400 meetrit, poolteist minutit vahet, 200 meetrit minut vahet ja 100 meetrit täie auruga.

Piiroja leekis 100 meetri finišist otse Konsa autosse ja jõudis napilt 3000 meetri starti.

“Selliseks asjaks oli võimeline üksainus mees – Raio Piiroja,” sõnab spordigümnaasiumi tollane asedirektor Toomas Merila.

Kergejõustik – võistlemiseks, mitte treenimiseks

Üsna visalt jälitasid tulevast vutituusa kergejõustikutreenerid, aga nende alalt ei leidnud Raio Piiroja treeninguemotsiooni. Võistelda meeldis talle küll, kestusjooks tõi ka üsna väärt tulemusi. Näiteks 3000 meetri jooksule kulus Piirojal kümnendas klassis sekund alla üheksa minuti.

Pärnu jooksukorraldaja Priit Neeme räägib: “Kahe Staadioni jooksust veel varem, 1973. aastal alanud ja samuti senini toimuv Kadrijooks on tegelikult auväärsem. Kolmekilomeetrine võistlus toimub hilissügisel nõnda, et toob rajale nii hooaega lõpetavad suvealade kui ka alustavad talialade sportlased. Osalenud on eri alade maailmatipud, nagu aerutaja Jüri Poljans, sõudja Jüri Jaanson ja suusataja Andrus Veerpalu. 1994 tuli 15-aastane Raio Piiroja meeste seas teiseks. Tegin temaga autasustamisel intervjuu ja küsisin suurima sportliku unistuse kohta. “Võita kunagi Kadrijooks!” vastas koolipoiss viisakalt. Aastad läksid ja tõid Raiole veel Kadrijooksu teisi-kolmandaid kohti. Siis, 1999 tuli ta Eesti vutikoondise tähtsa mängijana taas ja võttis unistuste võidu!”

Piiroja oli 1999. aasta Kadrijooksu eel pidanud vutitiimiga kolm EM-mängu, löönud Fääri saartele oma esimese koondisevärava ja murdnud viimases heitluses Bosniaga ninaluu. Ta pidanuks nii kehalt kui ka vaimult väsinud olema. Aga spordiisu oli võitmatu, Kadrijooksul kadus ta spetside eest lihtsalt minema. Arnold Schmidt kaotas kolme, tulevane maratoniäss Roman Fosti juba 14 sekundiga.

“Raio osaleb Kadrijooksul endiselt, temast on saanud nagu maskott. Ta korraldab jooksu eel lastele menukalt soojendusvõimlemist,” jätkab Neeme.

Tallinna spordiinternaatkooli ehk TSIK-i kehaliste katsete Cooperi testil madistas Piiroja 1997. ja 1998. aastal tubli jooksumehe Priit Lehismetsaga kooli rekordi pärast, see käis käest kätte. Kui Piiroja oli läbinud 12 minutiga 3870 meetrit, kutsus Lehismets oma trenni poisid jänesteks. Need polnud klassikalised jooksujänesed, kes stardivad koos põhimehega ja jäävad ükshaaval maha – igaühel oli läbida oma lõik. Igatahes võttis Lehismets rekordi 3900 meetriga tagasi.

“Nojah, see käis au pihta, et jalgpallur kergejõustiklase jooksurekordi üle lõi. Kutsusin klassikaaslased kokku. Ega see nüüd teab kui kõva sats olnud, teised polnud ju jooksjad. Näiteks kuulitõukaja Raigo Toompuu piirdus sajameetrise vedamisega. Viimast vahetust, enne kui üksi jäin, jooksis koos minuga kümnevõistleja Indrek Turi. Kuid pole midagi öelda, Raio oli jooksus kõva! Keskmaal pannuks ma talle igal juhul ära, pikemas grupijooksus vist ka. Aga sedasi üksikult jaksas Raio vägevalt punnitada.”

Mitme mehe eest väljas

Klassivend Rait Rodi: “Vanalinna kooli traditsiooniline Jüriöö teatejooks toimus Pärnu Munamäe pargis. Klassi võistkonda kuulus viis poissi ja viis tüdrukut. Meie klassi sattusid kokku väga sportlikud lapsed ja meil õnnestus viiel esimesel aastal alati võistlus võita. Kuuendas klassis selgus, et meil pole erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu võimalik välja panna viit tasemel poissi. Mis seal ikka, lahendust polnud vaja kaugelt otsida. Otsustasime, et Raio peab jooksma kaht etappi. Plaan toimis suurepäraselt ja napp võit oli taas meie. Läksin teise kooli, aga kuuldavasti jooksis Raio aasta hiljem kolme etappi.