Gunnar Press - Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja

“Maatööst muidugi ei pääsenud. Heinategu, kartulirohimine, sõnnikuvedu – püüdsin esimesel võimalusel putku panna, eriti sellelt õudselt heinateolt. Aga kus sa saad! Õnneks jagus töödes ka huvitavat. Traktoriroolis istusin juba siis, kui aknast välja nägemiseks padi tagumiku alla tuli panna. Vanaisa võttis mu vahel kalakombinaati kaasa, seal olid põnevad mehhanismid ja sepikoda. Sõidad jalgrattal mööda kalasuitsutustsehhi ringi, kui kõht tühjaks läheb, võtad värske suitsukalavarda ja elul on jumet. Merel käisin vanaisaga ka.”

Polnud sigadust, mis tegemata jäänuks

Esmaspäeval, 1. septembril 1986 sikutas noorhärra Raio Piiroja ema abiga valge särgi selga ja asutas tarkust taga nõudma. Teda ootas Pärnu 9., nüüdne Pärnu vanalinna põhikool.

“Loomulikult olin püsimatu ja 45 minutit ühel kohal istuda valmistas põrgupiina. Sellele tõi sage nurgasseismine isegi vaheldust. Pedagoogilisel kollektiivil oli minuga peavalu. Sporti ei hinnanud keegi peale võimlemisõpetajate ja üldiselt oli koolil minusugusest mingit kasu vaid võistluste ajal. Muidu kaasnes mu ettevõtmistega üks pidev jama.”

“Pideva jama” näiteid toob klassivend ja trennikaaslane Rait Rodi, sõber tänaseni.

“Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et lastel ei lubatud vahetundides mürada. Niigi kolmveerand tundi paigal nihelnud marakratid pidid kõndima paarikaupa mööda L-tähekujulist koridori, kõnelda tohtis vaid poolihääli. Korrapidajaõpetaja seisis nii, et L-i mõlemad sirged kätte paistsid. Nagu keegi vale liigutuse tegi, sattus ta häbiposti. Raio seisis seal postis alatasa. No kaua sa kannatad!

Olime esimeses-teises klassis, kui õnnestus vangla koridorist sääred teha. Avastasime, et kui maapinnast kahe ja poole meetri kõrgusel asuvast aknaavast välja hüpata ning lähedasest uksest taas majja tormata, saab ringiaegu mõõta. Jõudsime õige mitu ringi teha, enne kui tänaval kõndinud direktor meid silmas ning toreda ja keha karastava võistluse katkestas. Klassijuhataja Reet Mõis paistis kluttide suunalt vaadatuna ikka hirmus pirakas, kui ta meie kohal kärkis.

Kord sattusid meie 2.b ja 3.a kutid korrapidajaõpetajast kõige kaugemas punktis jagelema. Ükshaaval poetati end uksest välja ja jõuti saja meetri kaugusele staadionile, kus läks korralikuks löömaks. Küllap oli Raio kuidagiviisi ettevõtmise algataja, tema õiglustunne ja rahutu hing lihtsalt kiskusid kismadesse. Soomes läks tal andmiseks tükk maad vanemate sakslastega.

Mõni kaklus võinuks isegi kehvasti lõppeda, näiteks see, milles kehaliselt alla jäänud poiss Raiole kivisöekamakaga pähe virutas. Verd purskas, kiirabi kihutas kohale …

Oja tänaval, minu neljakorruselise maja kõrval kõrgus isegi üle viilkatuse katlamaja korsten. Tippu viisid metallastmed, mingit julgestust polnud. Korsten oli kuum, selle vastu puutuda ei saanud. Seal toimus kaheksa-aastaste vapruseproov: kes mitu astet ronida julgeb. Mina lõpuni ei jõudnud, Raio loomulikult jõudis. Lõdvestuseks ronisime maja ühes otsas tuletõrjeredelit mööda üles, liikusime katuseharja pidi maja teise otsa ja laskusime sealset tuletõrjeredelit pidi maapinnale tagasi.

Taga seisab kaheksane Raio, ees istuvad vasakult vanaisa Artemi, Raio tädipoeg Andrus, Raido ja vanaema Leida.

Veebruar 1988. Ema, isa Tiit, tenorit puhuv Raio ja Raido. Raio puhkpillikarjäär sai läbi, kui ta tenori libedaga lömmi kukkus.

Kolm kuud vanust. Ema märkmed: “Vannis meeldib väga. 24. augustil keeras end seljalt kõhuli. 27. augustil esimene võimlemine ja massaaž – meeldib. Kolmekuuselt keerab end igatpidi, püüab jalgu, ajab varbaid suhu.”

Üks aasta ja neli kuud.

Kolm aastat täis.

Kaks aastat ja üks kuu. 24-kilone sangpomm veel ei tõuse.

Lasteaianäärid 1983. Ees paremalt isa Tiit, Raio, ema Anne, Tiidu vennanaine Kristi ja Tiidu vend Raivo. Taga seisab Tiidu vennapoeg Rait.

Nelja-aastased semud Raio ja tädipoeg Andrus.

Juba lapsena keset sporti. Siin toimub Pärnu Kalevi staadioni renoveerimine. Keskel Pärnu Kalevi esimees Vambo Talu, tema kõrval õppespordiosakonna vaneminspektor Anne Raudnagel nelja-aastase poja Raioga.

Kehalised katsed läbi, läksime tuppa, minu juurde, et suitsetamine järele proovida. Pahvisime väikese köögi aknal, pärast püüdsime ruumi tuulutada. Erilise kavalusena lasime kööki mu ema mingit lõhnaõli ja sõime hapukurki – no küll oli suitsu peale vastik! Nojah, kui ema õhtul saabus, küsis ta kohe: “Kes siin suitsetas?” Raio ja minu ema töötasid koos ning neile oli teada, milliseid klahve meie puhul kasutada. Kuulsime: “Suitsetage, kui tahate, aga siis tulete trennist ära – neid kaht asja koos ei tehta!” Pole vaja lisada, et teist suitsuproovi ei tulnudki, sporti ei saanud meilt keegi võtta.”

Ema Anne Raudnagel ohkab ja otsib “hea poja” kirjeldamiseks rahulikumaid võimalusi.

“Raio hakkas kodus tähti ja numbreid õppima ammu enne kooli, viiesena. Esiti ei tahtnud kirjutamine välja tulla. Üks põhjus tundus seisnevat selles, et Raio on tegelikult vasakukäeline, aga tollal soovitati tungivalt, et hakaku ikka parema käega kirjutama. Päris kindlalt võib öelda, et õppimises polnud Raiol kaugeltki sellist visadust, nagu tal oli juba lapsena spordis. Õppimisega läks nii, et kui ei saa, no ju siis ei saa. Spordis tuli nõrgad kohad kõrvaldada igal juhul, kas või hammaste kriginal.”

“Ei saa öelda, et ma laisk õppur olnuks, pigem oli pea kõva,” pakub Raio. “Vene keel ja matemaatika lihtsalt ei hakanud külge, seitsmendasse klassi – siis oli sporti juba palju – jäin matemaatika pärast isegi istuma. Äkki, üheksanda klassi lõpul käis klõps, mis lõi kogu arvude maailma minu jaoks klaariks. Sealtpeale oli mata puhas viis.”

Rait Rodi meenutab kooliülekohut: “Õpetajad kiusasid aeg-ajalt Raiot, sest ta oli sportimisele lisaks paras pätipoiss. Meie klassijuhataja Heili Ago andis ühtlasi matemaatikat. Mäletan juhust, kui Raio sai kontrolltöös minust rohkem punkte, kuid madalama hinde! Arvestades, et mul õppimisega raskusi polnud, võinuks pigem vastupidist tulemust oodata!”

Ema Anne: “Raio on leebe inimene, kes püüab kõiki mõista ja kõigis esmalt head leida, kuid matemaatikaõpetajaga nad teineteist ei sallinud. Õpetajale oli sport niigi vastukarva, aga kui Raiol oli mõni asi võistluse või laagri pärast õigeks ajaks tegemata, tuli kuri karja. Nii see matemaatikapõld sööti jäi, kuni mehemõistus koju tuli.”

Sedasi nägid välja tulevase vutiässa esimesed maalid. Meri tõmbas.

Valik säilinud diplomeid.

Igast spordialast viivuks tuld võttes

Raio astus klutina läbi õige mitmelt alalt. Treenerid käisid tollal koolides õpilasi trenni kutsumas ja Raio võttis kõigest uuest särinal tuld. Kõige põhjalikumalt tuli poisi ellu ujumine: treener Margot Enniko käe all jõudis Raio võistlustele ja suvelaagritesse.

“Ujuda oskasin tegelikult juba enne trenni, eks me käinud ju Tõstamaal ikka jões. Kuid ujumist päris korralikult selgeks saada ei jõudnud ma ka treeningutega. Kui nüüd, pärast vutikarjääri lõppu triatlonis võistlen, tunnen vajadust parema ujumisoskuse järele. Seda küll, et ujumisest sain hea põhja, kopsud käivad hästi läbi,” räägib Raio Piiroja. “Mäletan, kuidas treener viskas basseini ämbritäie lusikaid ja meie sukeldusime neid põhjast kokku koguma.”