Eduard Vilde - Üle suure vee

Kust tuleb küll see just meie isamaal nii laialt ja visalt valitsev arvamus, et proletaarlikult mõtlev ning tundev isik peab kandma tallukaid ja sööma silku-leiba? „Proletaarlane püstkraega” keksib ka eesti trükiveergudes. „Püstkrae”, s. o. korraliku kuue pärast lõigatakse vastase meelsuslik ausus napsti maha. Isegi ilukirjanduslikud arvustajad teevad oma lugejatele „püstkrae” ja „välismaa kaabu”, „kikkikeeratud vurrude” ja „prantsuse lõuahabeme”, põrssaprae ja pudeli veini kriteeriumi najal selgeks, et see ja see autor simuleerib proletaarlikku meelsust. Vahest tuleb see jaolt sellest, et meil vahetatakse paljasjalgsus, „kaltsakproletariaat”, mis arvuliselt on väga ettetükkiv, proletariaadiga ära, suuremalt jaolt julgesti aga sellest, et meil ei olda proletaarliku liikumise olemuse kohta selgusel. Erakondlased, kes tunnevad iha kultuuri järele, kes himustavad kõiki kultuuritooteid ka enestele osaks ning on selle kultuurilise nõude realiseerimiseks võitlust alustanud, mille sarnast ajalugu ei tunne, – need erakondlased ei peaks siis seda, mis neil juba nüüd on saadaval, mitte omandama – nägusast ülikonnast, kaunist korterist, maitsvast lõunasöögist peale kuni lõbureisini ja mäestikus suvitamiseni! Ma ei ole kuulnud, et Bebel tol ajal, kui tal oli villa Zürichi järve ääres, enam ei suutnud proletaarlikult mõelda ega tunda, et Jaures ja Vandervelde, Plehhanov ja dr. Adler kunagi kõhklemistesse või renegaatsusse oleksid kaldunud, sest et nad räpases rahvaköögis einet ei võta, teatris mitte viimases platsis ei istu ning turujuudilt ostetud poolpiduseid pükse ei kanna. Belgia töölistel on hiilgavas Ostendes hotell, kus nemad ja nende rahvusvahelised seltsimehed, kellel seks aega ja jõudu, „mereveel” viibides elavad. Tuba söögiga maksab umbes 4 franki päevas. Ostendes suvitajad proletaarlased! – ma näen mõndagi suud irvitamisele avanevat. Ja ometi on nad seda, ja nad oleksid seda ka siis, kui nad maksaksid korteri ja kosti eest 8 franki päevas. Pühapäevase kuue ja mõnenädalase terviseveega pole veel midagi ära tehtud. Kultuur on rikkam, elu lahendavaid ja kaunistavaid väärtusi luuakse rohkem.

Wiener-Neustadt möödas – Neunkirchen möödas – see Austria kiirrong näikse tõesti kiirrong olevat! Või on ehk keegi ruttaja reisijaist andnud vedurijuhile jootraha? Poleks suurem ime. Austria on nimelt neid maid, kus võidmata rattad sugugi ei veere. Jootraha on siin üldiselt pühitsetud seadeldis. Viini trammikonduktorid näiteks saavad kõige vähemalt poole palga publikult. Kes jootraha ei anna, seda karistatakse põlgliku pilgu ning näoilmega, jäetakse ka antud puhul küsitud teejuhatusest ilma. Linn laseb oma teenijaid rahuga kerjata.

Mõlemad vedurid meie rongi ees hakkavad ähkima. Ikka enam ja enam. Nende vabinat tundub peaaegu vagunis. Nad norskavad ja värisevad nagu hobused, kes aimavad hunti. Meie tee tõuseb.

Seni jooksid Alpide viimased idaharud, Wiener Wald’iga alates, madalate murdlainetena ainult ühelt poolt – paremalt käelt – meie sõidutee poole, et heita laia lagendiku veerel laatsakile murule. Nüüd lähenevad meile ka pahemalt poolt aegamööda mägedeks kasvavad kõrgustikud. Madalik mõlema aheliku vahel kitseneb ja kahaneb Leitha kallastikusiiluks kokku, ikka koomale nihkuvad ja kõrgemaks kuhinevad mõlemapoolsed lademed – veel tunnike teed ja meie oleme Alpides. Kuis vedurite südamed tuksuvad, kuis nende kopsud lõõtsutavad! Ikka kõrgemale, ikka veel kõrgemale, juba spiraalkeerdudes ümber matsakate kaljukuhikute, ühe hiigelkere küljest teise külge, pimedatest rõsketest sisikondadest läbi, üle haigutavate, kohisevate kuristikkude, roomates, hiilides, kõigest kehast värisedes. Nõnda vallutab madalikust tulev inimsus endale teed päikese poole – vaevahigi, hädahirm otsmikul, aga kindel leiulootus ärevalt tuksuvas südames.

Semmering! Näen teda esimest korda. Aga ta ei tereta mind. Alles l. märts! Tusaselt põõnutab ta mu ees nagu hiiglane, kelle on härjapõlvlased hommikul liiga vara unest äratanud. Mõnades ringutab ja sirutab ta oma kondiseid liikmeid õhukeseks ja auklikuks kulunud valge vaiba all. Eemal aga seisavad vaikivad suhkrunukud, tardunud lumehaldjad ja lasevad päikest oma kumavatel peadel mängida. Alles noor ja verevaene on see kõrgusepäike. Hallide vastastega võideldes jääb ta ühtelugu alla. Määratu suured varjud purjetavad üle aasikute ja nõlvikute, roomavad ikkest ja ahelaist üle, puhkavad silmapilgu nagu ilmatud nahkhiired või lendmaod kõige kõrgemate rahnude küljes, kõige lumisemate nuppude ja tippude peal, et siis jälle jäljetult kaduda. Mäestikus maadeldakse …

Semmering ja rikas viinlane – need on kokkukasvanud mõisted. Viini suvitajad – Viini talvitajad. „Krakseldamine” suvel, liulaskmine ja suusatamine talvel, „flörtimine” aga suvel ja talvel. Ning kroonid veerevad, hotellid kasvavad, hinnad kerkivad. Ja ajalehed Viinis ei unusta ühelgi päeval piinliku täpsusega teatamata, mida teeb siin kuldne noorus, kuidas käib ta käsi ja mäherdused ilmad kingib talle Peetrus.

Meie vedurid ei ähi enam. Passikõrgus, umbes 3000 jalga, on seljataga – nüüd veereme libamisi. Panoraamile järgneb panoraam, eepos ja draama nihkuvad tagasi, enam ja enam maad andes lüürilistele toonidele, unistavaile idüllidele. Bruck. Mürz’i tila äärest Mur’i küna äärde. Korraga lööb mäestik hõlmad lahti ja sünnitab lagendiku – armas ja karske nagu noore neitsi unenägu nelipühi ööl. Ja smaragdivälja sees nagu heitlev opaalsilm – Graz.

„Viini paiukisööjate pesa!” naeratab üks Steiermargi isand minu vastas.

„Jah, kui riigil neid armuleivalisi nii palju ei oleks!” õhatakse minu kõrvalt. See on tuttav Austria õhkamine.

Mina aga vaibun mõtetesse. Lagendik on ligidalt nähes veel kuluhall, ainult kinkude lõunapoolsed küljed löövad päikese suudlemisel häbelikult haljendama. Hall, jahehall, tummhall nagu muretsev süda – milleks seda vaadelda? Ma pigistan silmad kinni, mul on enda hallist aasast küllalt. Ja ärkan alles, kui slaavi häälikud ja puskari hais mind äratavad.

Neil on veini küllalt – miks nad puskarit joovad? Ja miks nad teda nii palju joovad, et nad sellest teisest õnnelikumast olemisest ise enam maiku ei tunne? Vastuse loen nende nägudelt. Ka sloveeni mužikk on ainult mužikk. Vaene mužikk, kes kannab oma tõu ja klassi traagikat peaajus ja silmapeeglis. Sealt vahib välja neede, mis ütleb: Sa pead puskarit jooma, pead haisema, pead tuikuma, kraavis magama, kodus naist peksma! Ja nüüd nad panevad lõõtspilli möirgama, ja mulle tundub, nagu möirgaks pilli barbaarsest kõrist kogu slaavi tõu talupoja-viletsus.

Ikka enam sloveenlasi, ikka enam kroaatlasi. Ja väljas uued mäed, madalamad, alandlikumad, kandletoonilised, rohihaljaste jõgedega, mis jooksevad naerdes savikallastega võidu. Saksa ja slaavi jaama- ja linnanimed vahelduvad: Pöltschach – Grobelno – Cilli – Steinbrück. Kaks viimast pesa püsivad paikades täis rahvalaulu liigutavat luulearmsust – Cilli lagedamal, Steinbrück kitsamas kaljuraamis. Aga juba tiibleb pimedik Kraini mägedel, varjud mustenevad, must öölind katab orud kinni. Laibachist ei näe ma muud kui tema väävlikarva tulisilmakesi.

Ja siis hakkab itaallasi vagunisse lupsima – räpaseid, kisavaid, aelevaid, aga kaineid romaanlasi. Läheneme Aadria kallasmaale: seda kuulutab nende tõmmuvereliste võllanägude keelemuusika ja see ärevatest saladustest sosistav tuuleke, mis soolase värskusega minu poollahtisest aknast sisse vihiseb.

Viimaks kuldsete lillenuppudega ülekülvatud nõoviir keset pilkast pimedust – me tormame otseteed siretavasse õiemetsa, peatume ja oleme – Triestis.

Ahjuta kambrike. Külm ja hämar. Lõdisedes poen riietesse. Aadria põhjasopis pole kevad veel korterit võtnud.