Eduard Vilde - Koidu ajal

«Seda tegevust armastan kõigest kõige enam; minu meelest on vahel, nagu oleks see töö ainus, mis kannab vilja ja tasub tegija vaeva.»

«Aga just see töö öeldakse nõudvat kõige rohkem kannatust, vastupidavust ja meelekindlust.»

«Väga õige. Aga seks tööks jätkub mul neid omadusi, on siiamaani vähemalt jätkunud. Ma ei oska endale mõelda lõbusamat tundmust, kui on see: hakata märkama, silmaga nägema ja kõrvaga kuulma, kuis seeme, mida sa ivahaaval oled külvanud, lööb noores hinges idanema, tärkama, õilmitsema ja küpseb viljaks! Sa tunned enese loojana. Sest seda, mis seal kasvab ja küpseb, on loonud sinu s õ n a , ainult sinu sõna, preili Riesemann! Missugune meelitav tundmus imet teha sõnaga, inimesi ümber muuta sõnaga, inimesi soetada sõnaga!»

Stella-preilil jooksis rinnast läbi kummaline vool. Ta vaatas jälle võõra üliõpilase peale ja pidi eneselt imestusega küsima, kuis see pealtnäha nii kinnine, kaine ja kuiv inimene oma põues säherdusele aatelisele sonimisele maad võis anda. Ja millele sonis ta vastu? Koolmeistriametile! See oli ju peaaegu ebaloomulik. Stella oli kooliõpetajate, meeste ja naiste suust siiani alati kuulnud, et igavamat, tüütumat, vaimu surmavamat, närve laostavamat ametit enam ei olegi kui õpetajaamet! Neist ei olnud keegi veel l o o j a – tundmusi ilmutanud ja looja- v a i m u s t u s t ammugi mitte. Nad igatsesid terve aasta kirglikult suvist puhkeaega ja kogu hommikupoolel vaba pärastlõunat. Nad pidasid endid meeleldi seltskonna piinatud märtriteks ja kõnelesid suure suu ning haleda häälega oma raskest vaeva- ja vastutusrikkast orjusest. Õnnelikku, rõõmsat, vaimustatud koolmeistrit polnud Stella Riesemann veel näinud.

Ja Heinrich Bergmann ka mitte. Ning Osvald Göbler, kes vaheajal jälle mõrsja juurde oli ilmunud, ka mitte. Heinrich ja Osvald vaatasid Kurbatovi sonimist kuuldes teineteise otsa, naeratasid, ja kummagi pilk oli täis õiglast umbusaldust. Ja kui Göbler pruudiga oli venelasest veidi eemale sattunud, hakkas ta Stella käsivarrest hellalt kinni, heitis mõtleva neiu peale uuriva pilgu ja ütles poolsosinal:

«Ega sa’s ometi kõike usu, mis ta sulle hambasse puhub! Näib olevat inimene, kes püüab omapärasusega ennast tähtsaks teha. Ma tunnen sedasorti inimesi.»

Kus ja kuidas härra Osvald Göbler, linna suurkaupmehe poeg ja ise kaupmees, kes läbi käis ainult ärimeestega, «sedasorti inimesi» oli tundma õppinud, jättis ta seletamata. Stellal oleks kerge olnud teda selle ebatõe pealt tabada, aga ta ei pannud oma peigmehe sõnu tähelegi, ta mõte oli kinni veel Kurbatovi kõne küljes, ja ilma et Göbler seda oleks saanud takistada, lähenes neiu uuesti venelasele, et jutulõnga temaga edasi heietada.

«Ma olen uudishimuline, kas teie meie Eberhardist asja saate – teie looja,» ütles ta naerdes, jah, pilgates, aga imelikul viisil – vahest Stella enese tahtmise vastu – polnud tema toonis kõige vähematki, mis oleks võinud torgata, uskmatustki ilmutada. Sõna «looja» tuli nii heasüdamlikult, peaaegu meelitavalt ta huulte üle, nagu ei kahtleks neiu oma südame põhjas sugugi, et Andrei Petrovitš on «looja» ja saab asja Eberhardist.

«Miks ei peaks ma teie vennast asja saama?» küsis Andrei Petrovitš. «Ta on ju terane poiss.»

«Vahest liiga terane, härra Kurbatov! Ta teeb teie elu kibedaks oma terasusega, küll näete, sest see muutub sagedasti väljakannatamata üleannetuseks. Peale selle on ta hooletu, laisk ja kangekaelne. Teie ülesanne ei ole kerge, härra Kurbatov, ja ma ei paneks sugugi imeks, kui teie kannatus, vastupidavus ja meelekindlus just selle poisi kallal lakkab ja seega ühtlasi teie usk oma loojakutsesse! Ma kardan, et teie külvatud seemnest tärkab siin vähe idusid.»

«Siis pole teil minu koolmeistri-võimise kohta suuremat usaldust?»

«Ma tunnen oma vennakest.»

«Kas tunnete ka tema seniseid õpetajaid?»

«Vähe.»

«Siis ei tunne te ka oma venda küllalt.»

«Nah, annaks jumal, et teie oma õpilase juures need head küljed üles leiaksite, mida teised kooliõpetajad seni asjata on otsinud!»

Nüüd pilkas Stella. See oli ka Kurbatovile selgesti tunda. Viimane ei lasknud end aga oma iseteadvuses kõigutada, vaid kostis niisama kindlalt kui soojalt:

«Ma pole seni ainsagi inimesega kokku puutunud, kel head küljed täiesti ja tõesti puuduksid. Sagedasti nad ainult n ä i k s e puuduvat, nad on peidetud, ja et neid igakord ei leita, tuleb sellest, et neid ei otsita, et neid õ i e t i ei otsita, et neid otsida ei viitsita. Inimene on suurem, kui inimene arvab, ka kõige väiksem ning halvem inimene on suurem. Ja kui teie vennake on väike ning halb inimene, mida ma aga veel ei usu, siis muutub mulle minu töö tema kallal seda huvitavamaks, minu otsimine tema heade külgede järele seda põnevamaks. Ja et ma need head küljed leian, selle peale võite olla niisama julge, kui olen ise.»

Seltskond oli vaheajal läbi kuusiku Riesemanni suvemaja juurde jõudnud. See oli kahekordne, uus, veidi liiga kirjuks värvitud puuhoone, mida ümbritses avar noor aed. Maja kui ka aed mõjusid vaatajale esimesel silmitsemisel nagu kiitlevalt ning uhkustavalt, seda enam, et teised suvilad tema ligikonnas oma pisikeste ning veel kaunis harimata aedadega olid märksa väiksemad ja lihtsamad. Neil puudusid ka need silmatorkavad ja silma torgata t a h t v a d ehted ja ilustised, mis olid paigutatud Riesemanni suvila ümber, sageli ilma iga maitseta. Nõnda tukkusid tulipunaseks vaabatud malmist värava kummalgi küljel oma käppadel kaks väikest valget marmorlõvi, kelle kentsakad näod ja pentsikult lamavad kehad sundisid vägisi naeratama; nähtavasti oli härra Riesemann lasknud need ülistiliseeritud murdjad niisama odaval kui andevaesel kunstnikul teha. Värava peal troonis imelikkude ornamentide rägas tahvel, millel seisis suurte kuldsete tähtedega: «Villa Martinsruh». Nähtavasti armastas ja austas härra Martin Riesemann oma perekonnas ja terves maailmas iseennast kõige rohkem; seepärast oli ta ristinud suvila iseenese nimele. Maja trepiesine ja rõdu olid väätkasvudega ja puust anumais kasvavate lillede ja soojamaataimedega kõige ohtramini kaunistatud, kuid ka siin püüti nähtavasti mõjuda ülielavate värvide ja iluvastase, banaalse rühmitusega ainult väljakutsuvalt, üllatust äratavalt. Aias paistsid põõsaste vahel ja puiesteedel kumendavad kipskujud ja suured, mitmekarvaliselt heitlevad metallkuulid; neid oli sinna aga nii palju paisatud ja neile sagedasti üksteise suhtes nii isemoodi seisukohad antud, et maitsega annetatud inimene neid nähes ainult pead pidi raputama.

Kodune seltskond oli enamasti aias, kus nooremad härrased ühes paari teenijaga kirjuid klaaslaternakesi nööride külge kinnitasid ja tulevärgi asju maa sisse torkasid, sest sünnipäevalapse auks pidi pimedikus ilutulestust ja tulevärki tehtama; vanemad härrad aga istusid kas kaardi- või joogilauas, kuna daamid juttu vestes jalutasid või siin-seal väikestes sõõrides koos istusid. Külaliste hulk ei olnud just mitte suur, sest paljud Riesemannide tutvuskonnast viibisid suvise aja tõttu kas välismaal või teistes kaugemates suvitus- ja supluspaikades, kust nad Stella-preilile oma õnnesoovid kirjalikult olid läkitanud.

«Te soovite ennast vististi reisitolmust puhastada ja puhata, enne kui meie juurde aeda ilmute, et papa ja mammaga tutvuda?» ütles Stella Riesemann Andrei Petrovitšile, kui nad suvila trepile olid jõudnud.

Viimane jaatas, mispeale noor neiu tahtis Eberhardi toatüdruku järele läkitada, et see härra Kurbatovile ta toa kätte näitaks. Kuid venelane hakkas poisikese käest kinni ja ütles temale sõbralikult silma vaadates:

«Ehk näitab minu noor seltsimees toa mulle isegi kätte; teinekord teen mina jälle tema heaks midagi.»