Anna Haava - Põhjamaa lapsed

Meid saatnud waikuste-helin —
Ja tähte-särawad ööd —
Kuu-kumawad, lumitand metsad —
Ja waiksed kaugele-teed:
Me oleme põhjamaa-lapsed.

Jäeb lumekargelt põuue
Meil südame sügawam õnn —
Ja südame sügawam walu —
Nad ainult aimata on —

Jäeb igawest ütlemata
Meil südame õndsam õnn!
Ja südame sügawam walu,
Mis waikiw kui igawik on —

Sind armastan, mina koduta lind,
Sind, minu püha kodumaa-pind!
Sa higi ja werega joodetud!
Sa ohwritega ostetud! —
Teid õnnistan, tööga-koormatud käed!
Teid, mures ja hooles waewatud pääd!
Kes ustawad sõjas isamaa eest,
Kus tõuswad teil kantsid rahutööst! —
Teid õnnistan! – õnnistan tuhatkord sind
Sa minu püha kodumaa pind!

Meie, saatusest walitud,
Ristitules seletud —
Waritsegu meid wetewood!
Tõusku tuhanded tuulehood!
Kaswagu pilwed kui pilksed mäed!
Meie ümber surmawäed!..
Edasi! edasi! – elu meil ees!
Meie kilp on töös ja tões!
Meie, saatusest walitud,
Ristitules seletud!

Mu laulud ei „kunsti”-kõlad,
Mis pärga ihkawad. —
Sai tulla kohtumõistjad!
Ja kes neid wihkawad;

Sai tulla! kel külma mõistust —
Kel ahtakest, angunud meelt —
Ja kellel’ ehk haawu nad saatnud..
Ja kes nad kustutaks teelt: —

Need tulewad, lähewad warjud —
Puult langeb ehk mõnigi leht; —
Kuid waikselt waatab taewast —
Jäeb seisma saatuse – täht.

Mjs on mul teiega tegmist!
Teie, söönud, joonud Jumala loomad!
Teie, päikseküllas närbuwad lilled!
Mis on mul teiega tegemist! —

Mis on mul teiega tegemist!..
Mina, eksiw, rändaw täheke,
Mina põrmupõuest üks sädeke! —
Wast siiski… ah!..

Orjadehulgad – nad liiguwad laial’ ja salgus —
Ülemaa-orjadehulgad!
Orjadehulgad – nad meile kui pakuks jalgus!
Waimliselt orjased hulgad!

Orjadehulgad – neid ehtinuid, isanda-kuues —
Orjased jõukatehulgad!
Mõnusalt, mõttetalt süües ja juues, —
Waimliselt waesemad hulgad!

Orjadehulgad – nad tallawad emakeele!
Waimliselt hämarad hulgad!
Müüwad, oh, waba ja mehise meele!
Waimliselt wiletsad hulgad

Orjadehulgad! nad waabatud wõõrast wärwi —
Sauesed orjadehulgad!
Täidawad wõõraste kantside serwi —
Ülemaa-orjadehulgad!

Näokatte-pidule ehime,
Nii laenatud hilpudes kehime —
„Europa” kui waataks, kui meid nii näeks
Oi, kuidas ta „reverenzi” teeks:

„Kust-rahwas? kas Saksast? Sarmatiast?
Kas Seine kaldailt? wõi Karjalast?
Ja kuhu nii minek? – oi, lapsemeel!
Kas kaua nii mõtlete mängida weel?..

– Kui homme „visitele” tulete —
Siis, ootame, midagi olete!