Stella Cameron - Sihtmärk

Mees vabastas käe ja puudutas Aurelie selga, jättis siis oma suure käe naise seljale. Aurelie tundis, kuidas ta sõrmed rusikasse surus. „Mul on väga kurb meel Mary pärast,” lausus Aurelie. „Kui me Pelgupaigas olime, palvetasin ma igal õhtul, et me võiksime tema juurde jääda. Nick, ma tunnen sulle kaasa.”

Delia istus langetatud päi, käsivarred põlvedel risti.

Sarah nuttis vaikselt.

„Kas sa lakkasid kunagi lootmast, et ta ükskord leiab su?” küsis Aurelie Nickilt. Ta tõusis ja tõmbas tooli Nickile lähemale.

„Ei,” vastas mees.

Aurelie uuris mehe nägu – tema sirge nina valevust, laienevaid sõõrmeid – ja kõledat eemalolekut ta pilgus. „Ma lakkasin teda ootamast,” lausus ta. „Aga ma ei lakanud kunagi lootmast.”

„Me ei teadnud, missugune on tõeline ema, kuni me polnud su ema armastusest osa saanud,” sõnas Sarah. „Aga siis me saime Delia. See juhtus tänu sellele, et Mary teadis, mida me vajame, isegi kui ta ise ei saanud meiega olla.”

„Aah.” Aurelie hõõrus nägu. „Ma hakkan kohe ulguma. Ma ei saa aru, miks kõik need inimesed kaevandusse läksid. Neid oli liiga palju, et Colin oleks saanud neid sundida.”

„Ka mina ei saa sellest aru,” sõnas Nick. Ta pani käed kukla taha ja sirutas, rind mustas T-särgis paisumas. „Arvatavasti ei saa me kunagi seda teada.”

„Kas pole võimalik, et see oli õnnetus?” küsis Sarah. „Nad läksid kaevandusse ja tekkis mingi laviin, mis pani kivid liikuma.”

Delia sõnas pisaraist läikivail silmil: „Politsei arvates ei olnud see õnnetus, aga mina mõtlen, et oli. Tõenäoliselt juhtus see täpselt nii, nagu Sarah kirjeldas. Ootamatu kivivaring.”

Selle naise anne rasketest aegadest läbi purjetada neid ilustades oli tihti olnud õnnistus. Aurelie oli mures, et antud juhul kartis Delia tõde ja mida see nende jaoks tähendada võib. „See ei olnud õnnetus,” lausus ta. „Seal oli köisredel ja see oli šahti sissekäigu juures läbi lõigatud ning alla visatud, et nad välja ei pääseks. Keegi pidi selle läbi lõikama.”

„Kas mäletate mu ema juukseid?” küsis Nick rutakalt.

Aurelie sulges silmad ja noogutas. „Need olid ilusad. Pikad ja paksud – ja mustad nagu sinul, Nick.”

„Ja samasugused sinised silmad,” lisas Sarah. „Peaaegu. Sinul on tumedamad.”

„Kas me võiksime selle teema lõpetada?” lausus Delia kiiresti. Erksus oli ta ilmest kadunud. Ta hääl kõlas vapustatult.

„Läheme põhifaktide juurde,” ütles Nick. Ta rääkis Deliale oma teooriast Colini kohta ja mida see võiks neile kõigile tähendada, kui mees on veel elus ja otsustab, et nad ohustavad teda.

Sarah tõusis püsti. Ta kõndis toas edasi-tagasi ja Hoover ärkas ning tõi kuuldavale tavapärase haugatuse. „Kas sa ei saa tal seda kommet küljest harjutada?” päris Sarah, lüües käed laksatusega põskedele. „Ta ehmatab mind iga kord ja ma vihkan seda, kui ta öösel haugub.”

„Sarah…”

„Ta ei haugu öösiti. Mitte väga tihti,” sõnas Aurelie vabandavalt, takistades Delial nägelusse sekkumast.

„Ta haugub ja ta ilastab mu vaipu.”

„Sa oled lihtsalt ärritatud,” sõnas Nick. „Me mõistame sind. Tule siia, Hoover.”

„Ta võib minu juurde majja tulla,” pakkus Delia. „Kas ma sean mõned toad sinu jaoks valmis, Rellie?”

Aurelie raputas pead. „Ei. Ära muretse, ma olen mõelnud minna ühte nendest kortermajadest Oakdale’i Häärberikeskuses. Odavamasse, mitte sellisesse nagu Nicki uhke kompleks.”

Sarah pani silmad kinni. „Mu jutt kõlab nii isekalt. Andke andeks, ma ei tule stressiga hästi toime. Ma ei ole selle üle uhke.”

„Uues Oakdale’i kompleksis on üks eramu saadaval,” teatas Nick. „Ma arvan, et isegi rohkem kui üks. Sa ju tead neid, Rellie? Neid teatakse Quartersi nime all. Tule õhtul minuga tagasi ja vaata nad homme üle.”

„Ma ei suuda uskuda, et me praegu arutame niisugust asja,” sõnas Delia. „ Sobimatu on esimene sõna, mis pähe tuleb. Tänan, Nick. Ma tean, et teile ei meeldi mõte tulla tagasi elama suurde majja. Ega see oleks ka väga kauaks ajaks olnud.”

„Kas see sobib sulle?” küsis Nick Aurelielt. „Sa tead, et mul jääb ruumi ülegi.”

„Jah, aitäh.” Suurepärane, mõtles Aurelie, nüüd vahib Sarah teda, otsekui oleksid talle kihvad kasvanud.

„Sul pole siin midagi häda,” ütles Sarah. „Jäta see mõte.”

„Minu juures on ta lähemal Poke Aroundile,” sõnas Nick kangekaelse visadusega, mis oli äratuntav kohe, kui ta kandiline lõug kerkis ja tavaliselt humoorikas suu kriipsuks tõmbus.

„Miks peab Aurelie Poke Aroundile lähedal olema?” tahtis Delia teada.

Aurelie oli seda hetke peljanud. „Ma hakkasin seal tööle. Sain seal täna koha.” Ta oli isegi lootnud, et Nick võis Deliale selle uudise teatada. Pahasti küll, et nii polnud juhtunud.

Delia vaatas kõigile kordamööda otsa. „Sul on töökoht New Orleansis,” ütles ta Aureliele.

„Ma tulin ära.”

„Sa tulid ära? Sa ei öelnud mulle midagi, kui sa koju tulid.”

„Oleksin pidanud ütlema,” lausus Aurelie. „Kuule, ärme sellest praegu enam pikemalt räägime. Mul on juurast kõrini. Võin küll veel meelt muuta, aga mul on vaja vaheldust. Ja ma pean olema siin koos teiega.”

Delia avas suu, siis Aurelie nägi, kuidas ta hetkeks viivitas, enne kui vastas. „Tore, et sa siin oled,” lausus Delia. „On hea koju tulla, kui oled väsinud.”

Aurelie naeratas talle, kuid ta teadis, et veel kuuleb oma kraadi kasutamisest ja kuidas pealegi.

Nick niheles. Säärased vestlused tekitasid temas ebamugavust ja ta näitas seda ka välja. „Mine maga ennast välja, Sarah,” soovitas ta. „Ma tahan, et me teaksime, mis meie ümber toimub, kuni oleme väljaspool ohtu ja võime ennast lõdvaks lasta.”

„Tõenäoliselt on juba praegu ohutu,” lausus Delia ja see oli öeldud kõige eest hoolitseva ema toonil, nagu ta oli püüdnud neile ka olla.

„Tõsi,” lausus Aurelie. „Ärme ruttame ette. On täiesti võimalik, et Colin ei leia meid üles. Kui ta jäi ellu – ja tema vastutab selle eest, mis juhtus –, kas ta siis mitte ei püüa riigist välja pääseda? Ta võib nüüdseks juba surnud olla. Ta oli Maryst palju vanem.”

„Mitte nii väga palju,” vastas Nick. „Ta oleks umbes viiekümnendais.”

„Ta ei tule meid otsima ja endale tähelepanu tõmbama,” sõnas Aurelie. „Mõelge selle peale. Kas teie võtaksite selle riski, et teid seostataks nende mõrvadega?”

„Loogiline nagu alati,” tähendas Nick.

Sarah tõusis ja läks Nicki juurde. „Aga mis siis, kui press saab midagi teada? Sellega tegeleb uuriv ajakirjandus ja nad leiavad asju, mida sa ei oska iial arvata. Keegi Grove’is võib sind mäletada ja minna politseisse fotosid üle vaatama, siis öelda, et sa poleks saanud tollel ööl seal olla. Kui politsei meid ei leia, siis võivad seda teha ajakirjanikud.”

„Ma ei taha seda kuulda,” teatas Delia järsku püsti tõustes. Tema kaheksasentimeetrised kontsad tõid esile suurepärase paari jalgu. Ta vaatas ringi, tegi siis käega kohmaka žesti. „Ma tahan öelda, et see on rumalus. Seda ei juhtu. Ja teid on kolm, nad ei oska ometi kolme inimest otsida, eks ole?”

„Aurelie ja Sarah ei käinud kunagi linnas – kuni selle õhtuni, kui me lahkusime. Ma ei usu, et keegi seal neid mäletab.”

Delia naeratas laialt. „Noh, mida ma teile ütlesin. Kõik saab kõige paremasse korda. Kas pole korda saanud kõik muu, millega meil on tulnud tegemist teha?”

Nad vastasid kooris, et see on nii olnud. Aurelie peast käis läbi põgus mõttevälgatus: rikas Delia kaldus uskuma, et ta võib ära osta kõik, mida ta muul viisil kätte ei saanud. Tema lahkus päästis teda näimast hellitatuna või liiga eluvõõrana. Keegi ei kahelnud tema intelligentsuses või ärivaistus.