Friedrich Reinhold Kreutzwald
Härjapõlvlaste riid
Kord juhtus üks mees läbi metsa minnes väikesele lagendikule, kus kolm härjapõlvlast isekeskis kurjasti riidlesid. Nad lõid, torkasid ja hammustasid üksteist, sõtkusid jalgade alla ja sasisid karvupidi, et kole oli näha. Mees astus ligemale ja küsis, mis tükist neil tüli tõusnud.
„Väga hea, külamees, et siia tulid,“ kisendasid härjapõlvlased, „sina võid kui kohtumõistja meie tüli lõpetada!“
Mees ütles: „Esiteks kõnelge mulle lugu, millest teil riid tõusnud, muidu ei ole mul võimalik teile õigust mõista. Aga ärge kisendage kõik ühekorraga, vaid rääkige ükshaaval ja mõistlikult, et ma teie jutust aru saaksin.“
„Hea küll,“ kostis üks härjapõlvlane. „Ma tahan riiu alguse sulle ära seletada. Vaata, isa suri meil eile, ja meie vennakesed kolmekesi tahtsime praegu ta päranduse isekeskis jagada; sealtap tõusis kogemata tüli.“
Mees küsis: „Mis päranduse isa teile jättis?“
„Siin seisab kõik ta järelejäänud varandus,“ kostis jutustaja härjapõlvlane ja näitas mehele üht vana kaapkübarat, paari viiskusid ja tugevat vemmalt.
„Ärge olge meeletud,“ ütles mees, „või kas need tühjad asjad kellegi tülitsemist väärt võiksid olla? Targem viskaks nad üheskoos kõik sõnnikuhunnikule. Aga kui te seda ei raatsi teha, siis jagage isekeskis. Te olete kolmekesi ja isast on kolm asja järele jäänud, seepärast üks võtku kübar, teine viisud ja kolmas kepp, siis on lugu korras.“
„Ei lähe korda!“ kisendasid härjapõlvlased. „Neid asju ei tohi ükski jagada, muidu kaob salavõim neist ära. Asjad peavad lahutamata jääma.“
Mees hakkas nüüd pikemalt järele pärima, miks neid tühje asju ei tohtinud lahutada, ja üks härjapõlvlane andis talle nõnda vastuse.
„Vana näotu kaapkübara-lotike, mida siin näete, on kandjale suureks varanduseks. Kui ta kübara pähe paneb, näeb ta kõike, mis maailmas juhtub, olgu ligi või kaugel, nähtav või nägematu; jah, kübara peremees tunneb inimeste mõttedki ära. Paneb ta siis veel viisud jalga ja ütleb: tahan Kuura- või Pohlamaale minna, siis ei ole tal midagi suuremat tarvis, kui jalga maast tõsta: silmapilk jõuab ta igatsetud kohta. Võtab kübara- ja viisukandja kepi oma kätte ja rabab matsu tuuleõhku, siis peab ta ees kõik veeks sulama, olgu sõbrad või vaenlased. Jah, kindlad kaljud, mäed ja kurjad vaimudki peavad selle kepi ees pihuks ja põrmuks minema. Seesinane vemmal on piksenoolest veel tüki tugevam. Sellest näete te ise, et neid kolme asja iial ühest ei tohi lahutada, vaid meie peame neid kordamööda tarvitama, üks täna, teine homme ja kolmas ülehomme.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.